02.-03.03 Miami-Raleigh Durham-London-Stockholm-Kilulinn

Miami rannast ei olegi veel sõnagi maininud, meie 19 korruseline hotell asus täiesti rannas, toavõtmega pääses rannavärast sisse-välja, kuna ookeanirannas oli hotell hotelli kõrval, siis ega nö. tänavalt polekski keegi sinna pääsenud. Võrreldes Puerto Ricoga olid muidugi nii õhk kui vesi jahedamad, ookeanivesi tundus küll algul külmavõitu ja ega kohalikud seal suurt ujunud ka, külma kartsid, tegelikult oli ikka täiesti soe, kui mitte just 22, siis 21 kraadi kindlasti. Mina olen tuntud külmavares ja 20 kraadises vees hakkan lõdisema, seal aga võis suurtes lainetes kaua mõnuleda. Sügavaks läks ruttu ja rannas leidus ka korallitükke ja ilusaid teokarpe, mis jällegi tuli kojuviimiseks kaasa pakkida. Kohalikud vanamehed kalastasid hommikuti rannal, keegi üritas krabi võrguga tabada, peale seda oli vees koguaeg tunne, et krabi nakitseb varvastest. Ujuda sai ka hotelli juurde kuuluvas basseinis või leotada end tulikuumas mullivannis.

Kohvrite pakkimist olime alustanud juba eelmisel õhtul, hommikul veel viimistlesime. Kõige suurem probleem oli aga see, kuidas kõigi kohvritega autosse mahtuda. Lõpptulemus oli selline, et tagaistmel olijatele oli mitmeid väiksemaid kotte sülle laotud, minul kaardilugeja kohal aga tuli üks kohver kahe jala vahele võtta, pigem nägi see välja nii, et minu põlved olid praktiliselt autoaknast väljas. Õnneks polnud lennujaam väga kaugel. Avise autorendi leidsime üles puhtjuhuslikult, võtsime sappa Avise shuttle bussile ja selle sabas saime kohale. Auto äraandmine läks väga operaiivselt, vastandina sellena kui kaua aega läks meil tulles auto vormistamisega. Check-in aparaat vedas

meid seekord alt, aega kulus, aga lõpuks saime oma pardakaardid kätte ja mis kõige olulisem- ära anda oma kohvrid pagasi lisatasuta.

Ärasõidu eel oli muide selgunud tõsiasi, et USA Idarannik on haaratud lumetormist ja lennujaamad on suletud. Õnneks meie lend oli broneeritud Carolinas asuva pisikes Raleigh Durhami lennujaama kaudu, ehkki ka seal olid hanged näha, siiski lennujaam töötas.

Hämmastav tundus, et vaevalt paar tundi lendu ja oled sattunud palmi alt hange.

Seekord ei olnud meie lennuk ookeani ületamiseks kuigi noobel, suht peetud nägi välja. Lisaks oli veel ka paras torm väljas ja õhuaukude tõttu turvavööde kinnitamise tuli põles terve lennu aja.

Õnneks ei olnud lennuk väga täis ja seetõttu õnnestus kahesel istmel laiutada üksi, öise lennu korral oleks see võinud päris mõnus olla. Paraku ei lasknud hirm eriti silma looja lasta, vastu hommikut küll tukkusin, sest kui lennuk juba sinnamaani alla pole kukkunud, siis ilmselt ta ikka seekord ei kuku ka.

Londonis oli spurt ühest terminaalist teise ja kohe Stockholmi lennule. Rootsis seevastu tuli pikem paus, saime mitmeid tunde oodata õhtust Tallinna lendu. Hoidusin kramplikult magamisest, et mitte enne silma kinni panna kui kodus voodis ja saada jälle õige öö ja päeva rütm kätte. Suutsingi seda joont hoida, kui välja arvata moment mil lennuk värava juures ruleerimisrajale sõitis- selle hetke magasin ja silmi avades oli tunne, et magatud vähemalt tunnike.

Ja olimegi tagasi koduses Eestimaa talves.

01.03 Miami

Märkamatult on kulgenud päevad Miamis ja kodu hakkab üha enam meelde tulema. Meie viimane terviklik Miami päev viis Anu ja Getteri jällegi kohalikku Rossi, Mihkel leidis endale kitarripoe ning meie Elleniga astusime sisse lemmiklooma poodi. Tundub uskumatu, et kultuurses riigis selline koerakaubandus eksisteerib! Pood on vast selline 40 ruutmeetrine, suur reklaam poe välisseinal lubas kutsikaga kaasa pedigreed, loomaarsti kontrolli ja aastast garantiid kõigile ostetud loomadele. Kutsikad elavad poes metallpuurides, kolm korrust puure on pandud üksteise otsa, tegelikult meenutab see rebasefarmi, puuridel puutub kindel põhi, koerte käpad toetuvad võrgule, mille all on metallplaat, millle ülesandeks on koguda väljaheited.

Ainuke, millega koerad hiilgavad, on see, et nad on eeskujulikult groomitud. Kaup peab ju müüdav välja nägema! Et tegu oli pühapäevase päevaga, oli poes küllalt palju inimesi, mitu perekonda oli tulnud kutsikat valima ning ilmselt mitmed olid tulnud ka niisama koeri vaatama.

Kutsikate hinnaklass oli alates 399 kuni 1500 UDS.ni välja, oli näha, et seisma jäänud``kaup`` hinnatakse alla. Enamik koeri olid siiski väiksemate tõugude esindajad (mops, bostoni terjer, puudel, shoti terjer, yorki), suurematest tõugudest oli poes mitu ambulli kutsikat ja ärge arvake, et neil suuremad puurid olid kui väikestel kutsikatel. Kõige nooremad olid bullterjeri kutsikad, vaevalt vanemad kui 6 nädalat, vanemate kutsikate iga oli umbes 6 kuu kanti.

Kõige õnnetum nägi poes välja bostoni terjer, kes kasvupoolest andis juba täiskasvanud koera mõõdu välja, aga mingit normaalset füüsilist ja veel vähem vaimset arengut ei saa ju loomapoes toimuda. Milline kontrast meie sõbra Trudyga, kes agility trennis musklit arendab ja oma kiirusega peremeest proovile paneb.

Peale erinevate poodide külastusi sai seltskond jälle kokku ja ässitasin teisi külastama Miami Seaaquariumi. Teel sinna aga juhtus see, et Mihkel märkas tee ääres surfirenti, Miamis surfata oli olnud tema kinnisidee, seega hüppas Mihkel autost maha ja läks lauda rentima, meie aga läksime mereelukaid vaatama. Delfiinide show jõudsin ära vaadata, siis aga saabus Mihklit sõnum, et alaealistele laudu ei rendita. No selge, vaja minna poega päästma, surfata peab saama. Seaaquariumi ja surfilaenutuse vahemaa võis olla umbes 4 km., kuidagi oli vaja sinna kiiresti saada, Ellenit näha polnud, seega tuli hääletada. Kiirtee ääres seda kindlasti pole mõtet teha, seega läksin passima parklast välja keeravaid autosid ja kohe esimesse ma ennast ka sisse pressisin. Ega ma ei teagi, kas Ameerikas on kombeks hääletada või ei. Ütlesin, et tegu on emergency olukorraga ja ma pean minema päästma oma poega. Tegu oli vahva latiino perekonnaga, kel autos oli umbes 3-aastane imekena tütar ja pisike ambulli kutsikas.

Kui juba koer autos, siis mul kontakti leidmisega probleeme pole, jõudsime rääkida koertest, lumisest Eestist, Puerto Ricost ja Culebrast. Kuidas me jõudsime niipalju infot vahetada mõne kilomeetri jooksul, ei saagi aru. Igal juhul ääretult vahva kohtumine oli toredate inimestega.

Mihkel oli mind pikkade silmadega oodanud ja kui kohale jõudsin, läks kohe sebimiseks, 2 tundi surfamist maksis 80 USD.

Kalipso selge ja kohe merele, rand oli kiviklibune ja läks väga pikkamisi sügavaks, ka lohesurfareid oli näha, need aga hoidsid pigem omaette rannaossa. Mihkel rassis mõnda aega, siis aga kadus tuul mitmekümneks minutiks täielikult, kui tuul jälle tagasi tuli, siis juhtus see, et Mihkel kukkus põlvega purjest läbi ja sõit oligi sõidetud. Lisaks tuli veel maksta 40 USD kahjutasu. Aga no vähemalt märk sai maha, et Miamis surfamas käidud. Muide, kui surfar omal jõul poleks tagasi saanud, siis ära toomine maksis 90 USD.

Peale surfamist kõndisime jalgsi Seaaquariumi tagasi, jälgisime kohalike surfarite rannamelu, kes selleks ajaks olid enamjaolt merelt tagasi ja pidasid grillpiknikku rannas. Väga paljudel olid ka koerad kaasas, kusjuures koerad olid tavaliselt lahtiselt ja käitusid väga viisakalt.

Seaaquariumisse jõudsime täpselt sulgemise ajaks, nii et minu 40 dollariline pilet saigi ostetud delfiinishow tarbeks. That`s life- nagu ütles surfrendi peremees, kui katkist purje nägi.

28.02 Sawgrass Mall

Ellen oli välja otsinud Sawgrass Malli ja selle päeva pühendasime shoppingule. Kohale jõudes võtsime kohe sisenedes kaardid, et oleks mille järgi orienteeruda. Kaart oli sellises kohas tõesti tarvilik, keskus oli nii suur, et vaatamata seal veedetud 10 tunnile, ei suutnudki seda läbi käia.

Aeg aga lendas seal kiiresti, esimesed tunnid olid huvitavad ka seltskonna ainsale meeshingele, aga kui ta oli endale sobilikud asjad ( nt. särk kirjaga WE TAKE DRUGS VERY SERIOSLY IN MY HOUSE) juba leidnud, siis oleks ta meeleldi lahkunud. Aga no ülejäänud seltskond shoppas alles mõnuga ja nii ei jäänud ka Mihklil muud üle kui kaasa lüüa. Kaardimajanduses oli õnneks nii, et kui krediitkaart tõrkus, siis andis deebetkaardist midagi välja imeda ja ka vastupidi.

Lahkusime õhtupimeduses väsinud aga õnnelikena, katsumus, kuidas see kraam kohvritesse mahutada, ootas alles ees.

27.02 Miami Zoo

Meie Miami kodu asus Hallendale Beachil, korteris vedelenud reisjuhist lugesin, et Hallendale on tuntud kui``retirement commune`´. Ja tõopoolest, juba esimesel toidupoe käigul märkasime, et me olime ühed vähestest, kes liikusid ratastooli, käimisraami või kepita. Noori ei olnud üldse näha. Samuti meie majas oli tegu valdavalt rikaste vanainimestega, kes rahulikult pensionipõlve mõnusas kliimas veedavad sisustades päevi rannal jalutamise, kalastamise, tennise mängu jms.

Võtsime sel päeval ette Miami Zoo külastuse, kuna kuulus rahvuspark Everglade asus mitme tunni sõidu kaugusel, siis sellest loobusime. Loomaaiaga jäime igati rahule, kõik oli seal igati läbi mõeldud, sai rentida 2 ja 4 kohalisi safari jalgrattaid, territooriumil oli ka raudtee, mitmes kohas olid purskkaevud, mis mõeldud enda jahutamiseks. Kõik oli väga puhas ja mingit nö. loomaaiahaisu tunda ei olnud. Tundus, et nagu midagi looma kehast pudenes, oli kohe kohal rehaga mees, kes ekskremendid kokku riisus.

Nägime erinevaid inimahve, saime katsuda kaelkirjakut, näha eksootilist austraalia koaalat, valget tiigrit, aafrika ja india elevantidest rääkimata.

Loomaaiast ei puudunud ka koer- tuleb välja, et on olemas loomaliik Uus-Guinea laulev koer, avastatud suhteliselt hiljuti. Sügava mulje jätsid ka flamingod.

Loomaias toimus väike loomade show- rääkiv papagoi, rihma otsas jalutav gepard, dresseeritud siga, sõbralik püüton, kes oleskles ükskõik kelle kaela ümber. Show lõpus said teda katsuda kõik soovijad ja ka mina võtsin oma vapruse kokku ning alguses ühe näpuga, siis lausa terve käega katsusin teda! Ja nüüd tean, et madu ei ole üldse limane, otse vastupidi, ta meeldivalt jahe ja kuiv. Võib teda katsuda teine kordki, peaasi, et ta kuskilt puu otsas ei varitse.

Loomaaias vaatlesin lisaks loomadele ka ameeriklasi ja tegin huvitava tähelepaneku- seal jalutas õpetajate saatel ringi mitmeid lastegruppe, aga ühes klassis (lasteaiarühmas) olid täpselt sama nahavärviga lapsed, oli latiinode grupp, afroameeriklaste grupp, mulattide grupp, peaaaegu valgete grupp. Tundub, et Ameerikas aga rasside segunemine minimaalne, kui sa oled ikka neeger, siis lähed ka neegrite lasteada,kooli jne. Veider!

26.02 San Juan- Miami

Kurb, et 9 päeva Puerto Ricos on läinud nagu lennates, kätte on jõudnud aeg lennata Miamisse.

Tegime hommikul traditsioonilise hommikueine, Ellen eraldus seltskonnast ja kohtas arvake ära keda- welshi terjerit! Küll me olime kadedad, et me ei näinud.

Lennujaamas ootas meid väike ehmatus, nimelt pidime kogu pagasiga minema enne maalt lahkumist agraarministeeriumi (no midagi umbes sellist) kontrolli. Loomulikult valutas süda teokarpide pärast, neist küll loobuda ei suudaks!

Kas neid tohtis või ei tohtinud maalt välja viia, ei tea me siiani. Meie pagas valgustati läbi ja õnneks midagi ei kommenteeritud, loobuma pidin ainult kolmest kiivist, miks, ei teagi, banaanidega näiteks probleeme polnud.

Teenindus lennujaamas oli supersõbralik, ainult naeratused ja viisakus, turvakontrollis oli aga selline skänner, mis mõne sentimeetri kaupa viimse sopini keha läbi vaatab.

Lennujaamast oli mul plaan kaasa osta mõni hea Ladina-Ameerika rütmidega ja samuti konnahäältega plaat, tegelikult väljusin poest 4-5 plaadiga, ei suutnud valikut teha ja nii tuli kõik osta.

Lend Miamisse oli umbes 1,5 tundi, minu kaaslaseks lennukid sattus paks poliitiliselt korrektselt öeldes afroameeriklane, mees ilmselgelt ei mahtunud oma toolile ära ja lisaks veel higistas kogu aeg, tänasin ainult õnne, et selline naaber ei sattunud üle ookeani lennul. Ilm oli väga ilus ja tore oli aknast välja vaadata ja mõistatada, millistest saartest me parasjagu üle lendame. Eeldasin, et ilmselt lendame ka üle Bermuda kolmnurga ja meenutasin lapsena raadiost kuuldud järjejuttu kaduma läinud laevadest ja lennukitest.

Meie lennuk maandus aga edukalt Miamis, vaja oli leida Avise lett ja auto kätte saada. Miami lennujaama mõõtmed on muidugi tohutud, tundus, et eksime juba enne kohvrite kättesaamist ära. Autoga seoses oli meil tekkinud aga probleem, nimelt meie pagasiühikute arv oli niipalju suurenenud, et oma tellitud autosse poleks me enam kuidagi ära mahtunud. Variant A oli võtta suurem auto, variant B saata osa seltskonda taksoga hotelli ja osa seltskonda järgneks neile siis rendiautoga. Tagasi lennujaama võib ja ka kaks reisi teha. Langetasime otsuse variant B kasuks ning Mihkel koos Anu ja Getteriga läksid takso peale, Mihkli kui parima inglise keele valdaja austusväärseks rolliks oli olla grupijuht.

Mina ja Ellen läksime aga autot kätte saama, Avise letis oli parjasti üks klient-väga närviline näitsik ja muldvanast papist klienditeenindaja. Lõpuks saadi näitsikuga asjad ühele poole ja oli meie kord- nüüd saime aru küll, miks noor daam nii närvis oli olnud. Papi oli ikka täiesti juhm ja aeglane, tundus, et enne jõuab sulgemisaeg kätte kui me auto vormistatud saame. Ilmselt ei osanud ta ka krediitkaarte käsitleda, kõigepealt tõmbas läbi kõik meil leiduvad krediitkaardid ja kui neist väidetavalt ükski ei toiminud, siis lõpuks õnnestus tal minu deebetkaardilt midagi bronnida. Formaalsused korras viis Avise shuttle bus meid parklasse, meie broneeritud Chevrolet osutus jubedaks ning ega me ei osanud seda ka käima panna. Õnneks oli seal aga suitsetatud ja nii saime öelda, et me sellist autot küll ei võta. Ellen veel mainis, et meil on 2 väikest last (sorry Mihkel ja Getter), kes kohe teps mitte ei saa sellises autos sõita. Ja nii saimegi endale sama raha eest Toyota Camry, mis oli igati normaalne. Õnnega pooleks saime lennujaamast ka õige tee valitud ja meie apartmendi leidmine õnnestus hästi, see oli umbes 15km. kaugusel lennujaamast Hallendale Beachil.

Meie eelsalk oli taksoga juba ammu kohal ja arvasid, et kindlasti on meil mingi jama juhtunud.

Meie Miami kodu oli apartment hotell, kus valdavalt elavad pensionärid. Hotell oli täpselt mererannas, oli ka bassein, mullivann ja tenniseväljak. Kõige veidram oli aga parkimine, saabudes andsid autovõtmed lakeile, kes andis vastu mingi lipaka ja parkis auto ära. Kui soovisid välja sõita, siis ajas lakei auto peaukse ette. Selle asja nimi on Vallet parking, ka kaubanduskeskuses on võimalik autoga treppi sõita ja su masina eest kantakse hoolt.

Meie korter oli 17.ndal korrusel, majal kokku oli 19 korrust, meil oli 2 magamistuba, 2 vannituba ja köök-elutuba ja veel üks lisa WC. Selle korteri peremeheks oli Oleg ( täitsa ehtne vene Oleg, kes 90.ndatel Miamisse kolinud), tema suur mure oli, et me kuskil ei reedaks, et ta korterit raha eest üürib, pidime ütlema, et oleme tema sõbrad. Sisustus oli uhke, aga koristatud oli räpakalt ning voodilinade puhtus oli samuti küsitav. Rõdult avanes vaade ookenile ja ka linnapanoraam öisel ajal oli muljetavaldav.

25.02 San Juan

Viimane täispikk päev Puerto Ricos, otsustasime hommikueinet võtta Zesty Eatsi nimelises kohas, mida soovitas Lonely Planet, aga võta näpust, sellist söögikohta enam mainitud aadressil polnud, nii võtsimegi hommikukohvi Starbucksist, sandwich kõrvale Subwayst- sellest saigi meie tradistiooniline San Juani hommikueine. Keha kinnitatud, asusime teele kuulsate El Morro ja San Cristobali kindluste poole. Teel kindluste poole nautisime kaunist vanalinna ja imetlesime mereäärset promenaadi.

Columbus avastas Puerto Rico aastal 1493, et kindlustada Hispaania võim piirkonnas, alustas Hispaania kuningas 50 aastat hiljem kindluse ehitamist. El Morro ja San Cristobali kindlust ühendab omavahel 4-5 meetri paksune müür, mille küljes on iga natukese maa tagant tornike. Need tornid on San Juani sümbolina nii kohalikel autonumbritel kui ka paljudel suveniiridel. Tahtsin tornist parimat ookeanivaadet nautida ja pistsin pea aknaorvast välja, siis aga kangastus mälupildike tornist, mis vee kohal ripub, ehkki 500 aastat samal kohal püsinud, ei saa siiski usaldada, et ta jaksab ka koos minuga samal kohal püsida. Igaks juhuks seisin siis ühe jalaga tornis ja teise toetasin kindluse mõttes kindlusele.

Päev oli palav, iga pilveriba päikese ees teretulnud, joogivett kulus ohtrasti ja enamvähem igast võimalikust suveniiripoest tuli jälle uus vesi osta. Olime päris võhmal kui lõpuks ka San Cristobaliga ühele poole saime. Otsustasime tagasi sõita tasuta turistibussiga, seda ka tegime ja lõpuks saime aru, et tegelikult olime olnud paarisaja meetri kaugusel oma hotellist. Aga ilus, ehkki külmavõitu bussisõit oli sellele vaatamata. Sealkandis on oht sisenedes bussi või mõnda siseruumi, langeda konditsioneeri ohvriks, ei saa aru, miks peab kont nii neetult külma õhku välja ajama. Nii tulebki igaks juhuks kaasas kanda mõnd pikavarrukalist riietuseset, et kui juhtumisi soovid siseneda mõnda siseruumi, saad ennast vastavalt riidesse panna.

Jõudsime külastada veel randa, kus suuri laineid nautisime, kohalikus einelas sai proovitud rooga, mis oli tehtud rohelise banaani sarnastest puu?viljadest ehk õigesti öelda plataanidest ja krevettidest. No proovida tasub, aga kartulisööjale ikka harjumatu, suhteliselt jahumaitsega on need pataanid.

Tegus pealelõuna sai veedetud Marshalli kaubamajas, lisaks muudele ostudele tuli soetada ka uus kohver, sest kuhu sa ikka muidu oma asjad paned. Tol õhtul olid kruiislaevad sadamast lahkunud ja linn tundus kohe tühi, ruumi oli kohvikutes ja tänaval.

Õhtu lõpetasime mõnusas söögikohas Cafe Berliner ja jällegi rummikokteilidega- ikkagi viimane õhtu sel imelisel maal. .

24.02 El Yunge- San Juan

Viimane hommik vihmametsas ja esimest korda saime ka väikse vihmasabina, mis küll oli selline seenevihm ja varsti säras jälle päike. Jalutasime aias ja üritasime teha veel viimaseid kaadrid vihmametsast ja ookeanivaatest. Hommikusöögiga juhtus Lauriel väike viperus, istusime juba lauas, kui perenaine tuli ja vabandas, et meie hommikueine on kõrbenud ja ta asub seda kohe uuesti valmistama. Seniks läksime koos Billiga aeda ja noppisime puu otsast mõned greibid ning sõime neid ooteks. Ei ole iial paremat greipi saanud!

Patsutasime hüvastijätuks koeri, tänasime pererahvast ja sõitsime Bacardi rummitehasesesse, mis asub San Juani külje all ookeani ääres, lahe teisel kaldal paistab kuulus El Morro kindlus. Tehasetuurid on külastajale tasuta, algavad iga poole tunni tagant ja kõik tulijad saavad 2 tasuta dringikupongi, mille eest on võimalik baarist 2 kokteili valida. Mihkel ja Getter kui alaealised pidid leppima alkoholivaba joogi kupongidega.

Bacardi tehas asus varem Kuubas, aga peale Castro reziimi võimuletulekut pidid nad sealt lahkuma ja valisid uueks asukohaks Puerto Rico. San Juanis asuvast tehasest tulebki 80% kogu maailma Bacardist. Ja kogu see krempel on siiani sama perekonna omanduses. Päris tehasesse meid mõistagi ei viidud, lahtise turistibussiga sõidutati meid territooriumil ringi. Bacardi muuseumis saime tutvuda tehase ajaloo, destilleerimisprotsessi, selleks kasutatud seadmete, kokteilisegamise kunsti jms.

Ilmselt Bacardi ja CocaCola vahel on tõsisem suhe, sest rõhutati, et Pepsiga ikka Cuba Libret segada ei tasuks.

Loomulikult on tehases ka suveniiripood, kust võimalik osta nii jooke kui muud Bacardi sümboolikaga nänni. Väga tüüpiliselt Ameerika kaubandusele oli poes ka sooduspakkumine- osta kaks liitrist Bacardit, saad kolmanda tasuta. Õnneks jätkus kainet mõistust ( vaatamata tarbitud kokteilidele) sellest pakkumisest loobuda, tol hetkel seda probleemi veel ei tunnetanud, aga Miamis oli meil pagasi ülekilode mure juba tõeliselt maad võtmas.

Bacardi sümboliks oleva nahkhiire logo mõtles ammusel ajal välja omaniku abikaasa.

Kokteilibaaris lõbustasid meid kohalikud alkohoolikutest hakid, kes olid harjunud käima noolimas külastajate kokteilipärasid, pistsid nokad sisse, imesid ja siis kukkusid ärplema- väga inimlik käitumine.

Liitrine Bacardi rumm maksis kohalikes poodides muide 10USD.

Tehases käidud, viisime auto ära, mis oli väga õige otsus, vanalinnas oli tõeline autouputus, ainuke võimalik parkla oleks olnud parkimismaja, mis oli aga suhteliselt soolase taksiga. Ja kui taksosõit on nii mugav nagu San Juanis, siis pole ju üldse probleemi paigast paika kulgemisega.

Kolisime sisse oma hotelli- galerii hotell Da House- hotell oli küll umbselt abstraktset ( minu meelest ängistavat) kunsti täis, seevastu sooja vett ei olnud ilmaski piisavalt. Toad olid askeetlikud, aga vanalinna kohta odavad. Samuti oli meil õhtul väga lihtne oma pesa üles leida, kuna linna kuumim elava muusikaga koht asus meie hotelli kõrval, siis tuli lihtsalt tümpsu peale kohale minna. Reserveerides olin sellega arvestanud ja palunud kohe vaiksemaid tube.

Käisime veel San Juani suurimas shoppingu keskuses Playa Las Americases, mis oli täiesti mõttetu kalliste hindadega kohake, pagesime sealt ruttu.

Õhtul jalutasime vanalinnas, imetlesime sadamas seisvaid gigantseid kruiisilaevu ja puht juhuslikult sattusime Mihkli unistuseks olnud Hard Rock Cafesse. Tegu siiski nii väga hard rocki kohaga polnudki, kui juba Britny esinemiskostüüm on välja pandud, siis mis hard rocki seal ikka nii väga on. Et Mihkel saaks rahulikult uurida välja pandud kitarre, pidid Tiina ja Anu jälle rummikokteilid tegema. Ei ole ilmaski rummijooja olnud, aga sealses keskonnas tundus täiesti elementaarne võtta mõni rummi baasil segatud kokteili: Cuba Libre, Mojito, Pina Colada jne.

23.02 El Yunge-Lucillo

Hakkab tunduma, et just vihmamets on see koht, kus ma tahan veeta ülejäänud elu. Kusagil mujal ei ole nii mõnusat niisket õhku ja müstilisi ööhääli. Organism on nüüdseks harjunud ka ajavahega ja unest saab jälle täit mõnu tunda. Sel hommikul ootas meid mehhiko stiilis gurmee hommikusöök, peale sööki asus Ellen otsima infot kajakimatkade kohta, kõik olid õhtuks välja müüdud, kuid peale väikest surfi internetis Mihkli pihuarvuti abil, leiti õnneks järgmine firma, kes meid jutule võttis. Kajakimatkad toimuvad teatud põhjustel pimedas, seega seadsime seniks sihi lähedalasuvasse Lucillo Beachile. Kui me poleks käinud varem Flamenco Beachil, siis oleksime seda ilmselt ääretult kauniks rannaks pidanud, aga peale Culebrat on raske ühestki rannast vaimustusse sattuda. Aga mõistagi oli vesi soe, liiv valge, rahvast mitte eriti palju. Võtsime endale 5USD eest lamamistoolid, et mitte rendiauto salongi pärast liivaga risustada ja puhastust kinni maksta ning mõnulesime palmi all. Seal rannas kohtusin kalaga, kes ennast nagu kass mööda sääri hõõrus ja samuti kellegi tundmatuga, kes mind varbast naksas. Vaimusilmas kujutasin ette krabi ja ka röögatasin kõvasti, mispeale kaks ameerika vanatädi leebelt naeratasid ja päid vangutasid. Ise kandsid nad miskipärast rannasusse. Ahjaa, ka kaks seltskonda e.estlasi peesitas sealsamas

Rannas käidud, tegime veel ühe treti juba tuttavaks saanud outleti, Anu otsustas kajakisõidust loobuda ja sel ajal hoopis sisseostudega tegelda. Jätsimegi siis Anu poodi ja ise kihutasime Fajardosse otsima Las Croabase laguuni, kus pidi olema meie reisi algus. Jõudsime kohale üsna viimasel minutil, siis kui instrueerimine juba käimas oli, meie grupijuhiks oli pikajukseline ja sõstrasilmne Miquel. Kõik, mis vähegi väärtuslik on, paluti jätta maha, samuti enne kajakki istumist viskasid kõik oma jalavarjud suurde kasti kai kõrval.

Aga nüüd siis sellest, miks kajakimatk pidi pimedas toimuma. Nimelt on maailmas 5 ( tegelikult küll ainult 4 veel neist järgi) lahte, kus elavad bioluminestsentsed mikroorganismid, kes siis pimedas helendavad, ka meie jaaniuss on midagi sarnast. Tegu on väga haruldase ökosüsteemiga, mis mitmetes kohtades on tänaseks hävinud. Et oma helendavat laguuni kaitsta, on puertoriikolased keelanud laguuni siseneda mootorpaatidega, samuti keelati 2 aastat tagasi ujumine laguunis.

Laguun on ühendatud merega ainult pisikese kitsa kanaliga, mille kallastel kasvab mangroovipadrik, keskmiselt oli kanal vast 7-9 meetrit lai ja sügavust polnud ollagi, kindlasti alla meetri. Mangroovidel on muide väga oluline roll rannikuala kaitses orkaanide eest. Nende juured ja tihe oksaräga hoiab pinnast paigal ja ei lase seda veemassidel ära kanda. Kanalit vaadates oli võimatu uskuda, et seal krokodille ei leidu. Kes vähegi loodusfilme vaadanud, teab, et just sellistes paikades krokud elavad, aga me uskusime Miqueli, kes väitis kindlalt, et ei leidu seal krokodille, ei haisid.

Selleks, et laguuni jõuda, tuli sõuda umbes kilomeeter piki salapärast kanalit, mis hämardudes meenutas pigem tunnelit. Et grupijuht suudaks olukorrast ka pimedas ülevaadet omada, sai iga kajakk rohelise helenduva rõngakese vööri ja punase ahtrisse, samuti kajakis tagumine istuja sai tähistatud helendava märgiga. Samal ajal tegutses lahel mitmeid erinevaid gruppe ja iga grupi tähis oli teistest erinev, seetõttu oli grupijuhtidel võimalik ära tunda oma inimesi.

Meie rühm oli üks varasemaid startijaid ja jõudsime laguuni siis, kui esimesed tähed särama lõid.

Ja siis käega läbi vee tõmmates me seda imet nägime, kuidas valgusjutt tekkis vette.

Mida pimedamaks läks, seda effektsemaks vaatepilt muutus, eriti lahe oli see, kuidas kalad põgenesid läheneva kajaki eest nagu meteoriidid- valgussabad taga!

Tagasisõit kanalit pidi meenutas pigem liiklust tipptunni ajal, ainult vastutulevad kajakid. Saabudes olime parasjagu märjad, aga nii õhk kui vesi oli arvatavalt 28 kraadi ringis, siis külm ei olnud. Ainuke probleem, et kui vihmametsas mingi asi märjaks saab, siis märjaks ta ka jääb.

Õhk on lihtsalt niivõrd niiske, meie pesud kuivasid muide alles Miamis ära.

22.02 El Yunge

Vihmametsa villa kirsiks tordil olid Laurie valmistatud gurmee hommikusöögid. Saabudes leidsime elutoa laualt hommikusöögi menüü, igal nädalapäeval oli erinev söök. Ühe erandina oli tegu koguaeg taimetoiduga. Bill ja Laurie elasid ameeriklaste kohta äärmuslikult loodussõbralikku elu. Näiteks oli meil kööki pandud ämber, kuhu tuli visata kõik orgaanilised jäätmed, juures oli selgitav kiri, et jäätmed lähevad komposteerimisele ja neist saab vihmametsa muld. Selline suhtumine on Ameerikas tõeliselt erandlik, seal vistakse ka patareid koos muu sodiga minema ja samuti puudub igasugune taara taaskasutamine.

Ei suuda jätta linki panemata, vaadake palun seda mõnusat kohta

http://www.elyunque.com/lauries.html

Hommikusöögi laud kaeti igal hommikul täpselt kell 9 kahe majaosa vahelisse nissi, katus vihma ja päiksekaitseks oli küll peakohal, aga siiski einestasime nagu õues. Hommikusöögil kohtusime ka naabritega, meie olime kolmandal hommikul juba nagu püsielanikud, aga teise villa rahvas vahetus iga päev. Naabriteks olid alati ameeriklased, kes ei väsinud imestamast kui kaugelt meie tulnud olime. Aga peaaegu iga ameeriklane suutis meenutada mõnd tuttavat, kes vähemalt kusagil Baltikumi riigis käinud oli.

Vegetaarsed hommikusöögid olid superhead, asjale lisas veel väärtust kohalikust puuviljast pressitud greibi või apelsini mahl. Kohvi hommikusöögi lauas ei pakutud, seda paluti valmistada isikliku maitse järgi omas köögis.

Selge see, et olles vihmametsas, tuli esimese asjana metsaga tutvust teha. Selleks otsustasime sõita El Yunge rahvusparki, kus kuuldavasti oli ohtralt matkaradu ja ka vihmametsa muuseum.

Peremees andis meile oma soovitused matkaradade suhtes kaasa ja nii me teele asusimegi.

El Yunges pidi sadama vihma ligikaudu pooled päevad aastas, kuid valdavalt tuleb see vihm siiski vihmaperioodil, meie veebruarikuine külastus aga langes kenasti kuivale ajale. Suur osa rahvuspargi matkaradadest ei pidanud vihmaperioodil läbitavad olemagi.

Bill soovitas meile Big Tree Traili nimelist matkarada ja nii me alustasimegi teekonda tõelisse vihmametsa. Mina kui madude foobik uurisin enne perenaiselt, et kuidas nende roomajatega ikka vihmametsas lood on, vastus oli väga lohutav `` maod on ainult puu otsas, maapinnal neid pole ja seega pole midagi karta vaja`` Tegelikkus osutus märksa leebemaks, ei näinud me ühtegi madu ei maapinnal, ei puu otsas. Loomulikult ma vaatasin peale sellist juttu iga puu otsa.

El Yunges pidi muidu elam 4 sorti madusid, neist suurim on kuni 4m.pikkune boamadu, kuna aga madudel pole kedagi dzunglis süüa, siis on nende arvukus väike. Ainukesed imetajad, kes El Yunges elavad, on muide nahkhiired, kuna Puerto Rico on mandrist eraldatud olnud, siis suured imetajad, näiteks ahvid, pole sinna üldse jõudnudki.

Suureks üllatuseks oli ka see, et puudusid täiesti putukad, kujutasin ette, et vihmametsas peaks igasugu vereimejaid olema, aga tegelikult polnud seal sääsepoegagi. Liiga ilus, et olla tõsi!

Sõitsime autoga serpentiini pidi mäkke, möödaminnes imetlesime väikest koske, mis kuivaperioodil oli küll üsna kokku kuivanud ja varsti olimegi matkaraja alguses. Rada kulges piki kiviklibuse oja kallast, mis mingit pidi isegi meenutas Keila-Joa jõge, taimestik oli muidugi vihmametsalikult lopsakas ja õhk mõnusalt niiske. Bambus oli seal käsivarre jämedune ja mitmekordse maja kõrgune. Üksi taime ei kasva üksi, vaid kõik moodustavad üksteist heas mõttes ära kasutades kooslusi. Matkarada oli selline kitsuke kivitee, pinnas on niiske ja rajalt kõrvale astudes on mudaseks saamine kindel. Oja, mille kaldal me kõndisime, viis koseni, mis oligi selle matka naelaks. Koses nimelt oli võimalik ujuda, no pigem küll supelda, sest ega seal palju ruumi ei olnud. Aga seal langeva veel all seistes oli küll kosmiliselt hea tunne. Vesi ei olnud sugugi nii külm kui oleks võinud eeldada mägioja puhul, 20 kraadi oli see kindlasti.

Peale ujumist jätkasime matka, lootsime kohata mõnd dzungli elusolendit, aga võta näpust.

Nägime üht tigu ja üht kolibri sarnast imeväikest neoonrohelist linnukest ja siis veel musta kassi,

aga see oli ka kõik. Iseäranis praegu kodus arvuti taga istudes undub, et no oleks ikka võinud boaga kohtuda!

21.02 Culebra- El Yunge

Hommik algas kanajahiga. Nimelt leidub Culebral vabapidamisel või suisa metsikuid kanu, rahulikult uitavad nad nii tänavatel kui ka asulast väljas. Päeva tervitavad nad valju kiremisega. Mihkel kargas hommikuahetuses järsku voodist püsti ja sööstis tänavale kukke vaigistima, sellest küll midagi välja ei tulnud, kukk kires endiselt edasi. Eks seda varajast ärkamist soodustas ikka veel mõjuv ajavahe ka.

Hommikul jalutasime viimast korda külakeses ringi ja tegime ka Anuga mõlemad sisseostu meie tänaval asuvast Culebra naiste käsitöö putkast, olime sealt juba mitu päeva mööda käinud, aga nagu silt teatas oli putka olnud CLOSED OTHER DAYS, nüüd aga oli kätte jõudnud päev, mil külanaised olid kohal ja putka oli avatud. Mina leidsin endale kalarootsu meenutava ehte (siiamaani kannan iga päev, olen sellega täiest kokku kasvanud) ja Anu leidis loomaluust tehtud kilpkonna.
Ees ootas tagasisõit Fajardosse, mõtted eesootavast merehaigusest ei olnud just meeldivad. Sai kaalutud ka lennukiga naasmist, aga auto ootas meid ju sadamas, nii et lennukivarianti väga tõsiselt arvestada ei saanud. Sel hommikul hoidsin söögiga tagasi, et kui juhtub, siis oleks vähem kraami välja tulemas.
Seekord ootas meid sadamas sama laev, mis 3 päeva tagasi kai ääres seisis ja välja ei sõitnudki. Sedapuhku oli laev kenasti töökorras ja osutus ka seest üsna viisakaks, sai istuda mitmel tasapinnal nii sees kui väljas, samuti ei olnud reisijatest ülerahvastatud.
Vastu ootusi kujunes merereis äärmiselt mõnusaks, kestis vaid tund aega, suurem laev nii palju lainetes ei kõigutanud, tuulgi oli pisut vaiksem ja võisime rahulikult nautida laevast avanevaid maalilisi vaateid ookeanist ja mööduvatest saartest. Õnnelikumad meist nägid ka suurt merikilpkonna laeva kõrvalt merre sukeldumas. Aprillis algab aeg, kus teatud Culebra randadesse tulevad merikilpkonnad munema ning vabatahtlikel on võimalik registreeruda, et osaleda kilpkonna loendusel.
Auto ootas meid kenasti tasulises parklas, navigeerisime kiirteele tagasi ja tegime peatuse supermarketis, et enne vihmametsa minekut toiduvarusid täiendada.
Käisime ka TacoBelli nimelises mehhiko kiirtoidu ketis söömas, oli päris vastik.
Ameerika burgerlates on kord, et kui oled ühe joogi ostnud, siis võid oma topsi täita korduvalt, palju aga sisse mahub. Pole siis imestada, et keskmist ameeriklast on päris palju, kolmandik neist pidid olema ülekaalulised.
Villa vihmametsas leidsime kenasti üles, teel villasse muutus loodus järjest lopsakamaks ja lopsakamaks ning lõpuks täiesti dzungliks koos liaanide jms.
Meie villa asus suletud territooriumil, kus krundid olid suured, villad uhked ja koerad, kes neid villasid kaitsesid, olid enamasti mastifid, mitte küll eesti rahvustõugu tiibetlased, vaid selline lühikarvalisem lõunamaa versioon. Pererahva poolt meile saadetud teejuhises oli öeldud, et kui peaksime teelt eksima, siis mingil juhul ei tohi teeküsimisega naabreid häirida. Isekeskis arutasime, et küll nendes villades kohalikud narkoparunid elavad. Meie uus kodu oli äärtult hubane, pererahvas Bill ja Laurie olid ameeriklased, kes 35 aastat elanud Puerto-Ricos ja sellest 5 viimast aastat praeguses kohas, mille nad ostsid peale viimast orkaani varemetes olevana ja mille järkjärgulise väljaehitamisega nad nüüd tegelevad. Saabudes tervitati meid väga maitsva Pina Coladaga, Mihkli ja Getteri omad olid rummita, mis noori teps mitte õnnelikuks ei teinud. Meie jaoks oli asjaolu et pererahval oli kolm koera, just see, mis olemise eriti õdusaks tegi. Koertest suurim oli tööliini belgia lambakoer malinois, pärit ameerika sõjaväest, pererahva sõnul väga hea madude krundilt eemale peletaja, järgmine oli kollakas terjeriverd krants ja viimane 5-kuune yorki kutsikas. Teda üksinda krundile ei lastud, sest maod olevat suuremad kui kutsikas...
Meie käsutuses oli köök-elutoa ja kahe magamistoaga appartment, maja oli puidust, mis seal piirkonnas oli väga ebatavaline, rõdul oli ka võrkkiik, kus pikutada ja dzunglihääli kuulata. Lopsakas vihmamets oligi kohe balkoni taga, mitmed taimed, mida oleme harjunud potis nägema, olid seal kordades suuremad ja kasvasid looduses.
Aknad olid kõik moskiitovõrkudega kaetud. Mina, kes ma alati sääskede maiuspala olen olnud, moskiitodele eriti ei imponeerinud, ju nad valivad nooremat verd, sest Mihkel ikka kurtis aeg-ajalt hammustusi. Moskiito muide on sääsest kaugelt kavalam olevus, kui sääsk reedab oma plaanid pininaga, siis moskiito mõistab hääletult kohale lennata ja vaikselt einestada.
Samal õhtul proovisid Mihkel ja Getter järgi, mis tunne võis olla Tarzanil, kui ta liaaniga sõitis, võimalus selleks oli kohe meie villa ligidal, kus liaanid puu otsast alla rippusid.
Hämarduses hakkasid laulma kuulsaid cocquid- Puerto Rico konnad, kelle häält alguses ei oskaksi konnale omistada, hääl meenutab pigem lindu, mida pimedamaks läks, seda valjemaks konnaserenaad muutus.

20.02 Culebra

Hommik algas meeldiva üllatusega kodumaalt, ehkki Culebral tundub üldse uskumatu, et võiks olla maailmas selline spordiala nagu murdmaasuusatamine, ei takistanud see Rahvuslikul Põlvel tulemast maailmameistriks!
Meie Culebra päevakavas oli snorgeldamine, selleks sai renditud varustus, jällegi oli vastav asutus meie kõrvalmajas ning asusime teele Tamarindo Beachile.
Flamenco Beach on küll äärtult kaunis, kuid suured lained teevad seal snorgeldamise võimatuks. Tamarindot aga peetakse just snorgeldamise tarbeks sobivaks.
Algus oli aga raske, ikka kippus tulisoolane vesi maski vahelt sisse tulema, aga pisitasa hakkas laabuma. Rand oli kivine ja läks kohe sügavaks, parimad kalad olidki kohe vastu riffi, samuti olid sinna pugenud merisiilid.
Siilil ja Anul oli ka füüsiline kontakt, Anu aga sai okka jalga siili vigastuste kohta info puudub. Rannas jalutanud kohalikud soovitasid okka kohe välja urgitseda, muidu läheb mädanema. Õnneks kuidagi Anu selle ka kätte sai.
Kalu aga leidus igas värvitoonis, enamik neist olid siiski väiksemat sorti, no mitte lestast suuremad.
Tamarindo Beachilt sai alguse meie korallide ja teokarpide kollektsioon, selle reisi parimad palad leidsimegi Tamarindost. Nii neid kilosid pagasisse kogunes, aga jälle leiad midagi sellist, mida lihtsalt ei saa maha jätta. Kas neid ikka tohtis Puerto-Ricost välja viia või mitte, seda ei tea me siiani.
Rannal oli aga veel elu- kuulsime põõsas sabistamist, ei olnudki seal boamadu, vaid hoopis paar poolmetsikut kana. Ellen dresseeris neid ja kanad said edukalt hakkama püsilamamisega.
Vahepeal saabus randa ka jõuk kohalikke, kel oli kaasas ka 3 koera. Kõik krantsid, aga silmnähtavalt kastreeritud, koerad käitusid väga viisakalt ja üht neist hoiti rihma otsas, ilmselt siis eeldades, et tema ei oska nii tasemel käituda.
Kui kõik olid isu täis snorgeldanud, siis jalutasime taas Flamencosse, et veelkord nautida suuri laineid. Need olid sama võimsad kui eelmisel päeval, rahvast oli rannas pisut rohkem kui eelmisel korral, aga siiski suhteliselt hõredalt.
Seekord tegutses ka vilega rannavalvur, kes kaugemale minevaid suplejaid korrale kutsus. Miskipärast hakkas ta kahtlustama,et üks umbes 5 aastane poiske koos minuga on, seda ilmselt sellepärast, et paratamatult läks pilk poisile, kes suurtes lainetes ihuüksi oli. Sain märkuse, et ma oma lapsel silma paremini peal hoiaks.
Flamencos ujutud, ässitas mu rahutu hing veel kolmandasse randa, nimelt meie pisike taksojuht oli näidanud kitsast jalgrada ja öelnud, et see läheb üksikusse randa nimega Rosario Beach. Sinna ühtki neljarattalisele ega õigupoolest ka kaherattalisele sobivat teed ei viigi.
Ellen provokatsioonile ei allunud ja jäi liivale pikutama, ülejänud ekstremistid aga alustasid matka üle mäe. Teekond võtti aega vast 20 minutit, aga kõrvetavas kuumuses päikse paistel see just väga hõlbus ei olnud. Minusugune madude paranoiku pidi veel koguaeg vaatama jalge ette ja ka raja kõrvale, sest see ümbrus tundus roomajatele väga sobivat...
Jõudsime maalilisse inimtühja randa, kus oli nii liiva kui koralle, aga siis juhuski see, et Mihkel leidis tõelise mao. Kes ta just täpselt oli, seda me ei tea, halli värvi ja nastiku sarnane. See võttis ka snorgeldamise isu ära, sest maod ju teadupärast vett armastavad ja kes siis meremadudest kuulnud ei oleks.
Mina ja Getter siiski korraks vette läksime, kalad olid tunduvalt suuremad kui hommikul Tamarindos, aga lainet oli pisut üleliia ja üldse oli nii vett kui päikest selles päevas juba piisavalt olnud, nii et tulime välja ja asusime teele üle mäekuru tagasi tsivilisatsiooni.

Rosario Beachilt on pärit meie kollektsiooni kaks kõige suuremat teokarpi.
Päikeselise päeva lõpetasime õhtusöögi Mamacitase restoranis- tegu kanali ääres asuva söögikohaga, kuhu päseb nii meritsi kui maad mööda ja kus on keelatud iguaane toita! Kahjuks me ei kohanud ühtki iguaani, toit oli aga väga maitsev, jälle proovisime erinevaid kalaroogi ja Getter ka shokolaadikooki, mis oli superhea!

19.02 Culebra

Minu esimene hommik Culebral algas juba öösel, sest nii nagu Eestimaale hommik jõudis, oli ka minu uni läinud. Proovisin küll nii ja naa, aga ajavahega harjumine võttis ikka tegelikult päevi. See ei olnud sugugi mitte viimane hommik, kus ma varahommikul ringi uitasin.
Kui päris hommik ja päevavalgus tuli, siis selgus, milline meie hotell siis ka välja näeb. Villa Bohemia nimelise majutuskoha olime samuti juba Eestis broneerinud, nende suurim ja odavaim (mis meile väga hästi sobis) tuba sattus just vajalikul ajal tühi olema.Enamik külastajaid olid muide ameeriklased.
Villa ise oli tüüpilistes Kariibi mere toonides- tumesinine, oranz ja sekka veel roosat. Igasugu kujukesi ja kaunistusi oli nii ohtralt, et kõik see kitsh kokku muutus täitsa ilusaks.
Suurimaks boonuseks oli aga asukoht Culebra Citys, kõik elu oli käe jala juures ja villa asus ka täpselt lahe ääres, merega oli lahel küll ühendus olemas, kuid see oli suhteliselt kitsuke, seetõttu oli laht turvaliseks ankrupaigaks uhketele jahtidele.
Ilm on küll soe, aga selline pilvine. Hakatuseks läksime külasse uitama, et leida pood, kust süüa osta. Poodi me ei leidnud, leidsime hoopis Pandeli, internetikohviku kus hommikul sai sooje küpsetisi, sandwiche ja kohvi. Peremees ilmselt oli lennudushuviline, sellele vihjas kohviku interjöör.
Tegime väksed kohvid ja siirdusime edasi poe otsingutele. Muide, Pandelisse maandusime veel mitmel järgnevalgi hommikul.
Kõndisime mitu kilomeetrit ja ei mingit poodi, teed küsides saadeti meid sisuliselt oma hotelli juurde tagasi, selgus, et pood oligi meie Culebra kodust ca.150 meetri kaugusel. Ilmselt selle asutuse suht tagasihoidlik väljanägemine ei lubanud meil seda algul poeks pidada. Nii nagu Pipi Pikksukk Spunki otsides leidis selle oma kodu kõrvalt lombist, võib öelda, et meie leidsime oma Spungi samal viisil.
Vaatamata putkalikule outlookile leidus poes isegi toorest liha ja kala, puu ning juurviljadest rääkimata. Samuti naturaalseid pulgajäätisi, mis saidki meie Purto-Rico põhitoiduks.

Ilm oli endiselt pilvine ja vahepeal isegi tibutas pisut. Me ei lasknud ennast päikse puudumisest heidutada ja asusime teele maailmakuulsale Flamenco Beachile. Matk sinna viis läbi küla ja seejärel mööda tolmust maanteeserva ja võis olla vast nii 4km. pikk, seda vahet kurseerisid ka taksod, aga kuna tahtsime rohkem näha, siis polnud midagi jalakäimise vastu. Tee lookles üle küngaste, taimestik oli selline tihe ja metsik, sisaldas ka kaktusi. Künka otsast hakkas paistma midagi sinist, aga selgus, et see pole veel siiski ookean, vaid ookeanist eraldunud laguun. Veel veidi ja paistis ka tõeline beach!
Tundus, et ei saa olla võimalik, et ookean nii sinine on. Aga seda ta oli. Rand oli lumivalge laia liivaribaga, türkiissinise vee ja valgete lainetega. Ei puudunud ka kookospalmid- täpselt nagu Bacardi reklaamis. Meie kohale jõudes otsustas ka päike paistma hakata, nii et täiusest ei puudunud midagi.


Rannas lehvis punane ujumist keelav lipp, aga see meid ei takistanud lainetes hullamast. Muidugi ei tohi seal ettevaatust unustada, sest vee jõud on tohutu. Korra tõmbas ka minul jalad alt ära. Vesi on muide tulisoolane ja vee silma minnes just mugav tunne pole. Isu vees täis hullatud, sai ka pisut mööda randa luusitud, Flamenco Beachil on Culebra ainuke telkimiskoht, mõned telgikuplid olid seal ka näha.
Veel nägime kahe tanki vrakki, mis on jäänud randa ajast kui USA seal oma sõjalisi harjutusi korraldas. Umbes kümmekond aastat tagasi tegi nendele Ameerika sõjamängudele lõpp, peale seda kui üks naabersaare Viequese kohalik elanik sumrma sai. Mingit vaatamisväärsust need tankid endast küll ei kujuta, pigem võiks need nad ära korjata, mitte oodata kuni nad roostepuruks muutuvad.
Rannast tagasi minnes otsustasime juba takso kasuks, 3 dollarit nina peale oligi Culebra tavaline takso taks.Enam nüüd ei mäletagi, kas juba siis kohtusime oma traditsioonilise pisi-taksojuhiga. Ta ei olnud sugugi mitte ainus taksojuht seal, aga tavaliselt sattusime ikka tema bussi.
Õhtust otsustasime minna sööma oma naabermajja- kõrtsi nimega Dinghy Dock. Kõnealusesse kohta oli võimalik tulla ka paadiga- ehk siis tuled oma jahi pealt kummipaadiga, ankurdad ennast restorani paadisilda ja tuled õhtusöögile.
Menüüs olid valdavalt kalad ja muud mereannid, meil oli kindel plaan kala süüa ja seda me ka tegime. Mihkel ja Anu tellisid tõelise lobsteri, mida me ka kõik proovisime. Väga njämm!
Omaette atraktsiooniks oli paadisillalt kalade söötmine, ilmselt on kaladel tingitud refleks pimeduse saabudes ujuda Dinghy Docki, teades, et sealt ikka midagi antakse. Mihkel arvas, et tegu on haide eriliigiga, seda küll vaevalt, aga ilmselgelt eelisasid need elukad lihatoitu, riisi nad ei puutunud.
Kõht täis ja meel hea, vaja veel arve maksta, kokku läks 142 dollarit, mispuhul me otsustasime lahkelt 8 dollarit tippi anda. Nii ka tegime, aga tegelikult koos arvega toodi meile ka kolme tulbaga tabel, mis oli tegelikult dipitabel.
Esimese tulbas oli arve suurus, teises tulbas dipi suurus kui soovid anda 15% ja kolmandas tulbas kui soovid anda 20%. Me ignoreerisime õpetust ja andsime raha nii nagu olime plaaninud, leppisime samas kokku, et järgmisel õhtul lihtsalt sööme kuskil teises kohas. Teadmiseks, et kõigis järgmistes kohtades oli juba dipp arvesse pandud, tavaliselt oli seda 10%.

18.02 San Juan- Culebra

Hotell, kuhu me lõpuks maabusime, kandis nime Coral Princess Inn, tegu oli pisikese õdusa perehotelliga, kus meie kambale oli reserveeritud üks suur tuba, mis muuhulgas sisaldas ka trenazööri. Keegi meist küll trenni teha ei soovinud, küll aga andis selle külge käterätikuid kuivama panna. Paar korda õnnestus ka valusalt ära lüüa vastu masinat. Peale 36 tundi lennujaamades ja lennukites oli muidugi äärmiselt mõnus end jälle pesta, voodis magada ja mõnusalt kohvi juua hommikul. Hommikusöök polnud küll selline nagu Põhjamaades rootsi laud, aga üht- teist võileiva peale, saiakest, jogurtit ja puuvilja sealt leidis. Peale hommikusööki pistsime nina esimest korda tänavale, meri oli ca. 300 meetri kaugusel, vesi sini-sinine ja suurte lainetega. Õhk oli mõnusalt soe ja troopiliselt niiske, taevas poolpilvine. Ümbruskonnas leidus nii ülesvuntsitud hotelle kui ka lobudikke, kraanasid oli näha palju ja ilmselt saab varsti kogu rannaäär hotellidega kaetud.
Meid aga ootas ees Culebra saar, selleks et sinna jõuda, tuli alustada auto rentimisest. Kodus oli meil auto broneeritud Avisest, et auto kätte saada, sõitsime taksoga lennujaama tagasi. Peaaegu oleksime loobunud kindlustusest ( 20 USD päevas lisaks), sest üks kauboi üritas meile selgeks teha, et Puerto Ricos pole kindlustusel mingit mõtet, aga siis tuli õnneks mõistus tagasi ja võtsime kuulda neegritädi Avisest ja ostsime ikka kindlustuse ka. Kasvõi mõni kookospähkel võib kukkuda auto peale ja mõlgi teha. No meil ei kukkunud ja üldse midagi ei juhtunud, nii et see raha läks täiesti tühja nagu tavaliselt ikka juhtub. Poleks aga kindlustust teinud, mine siis tea! Hall Chrysler käes alustasime teed Fajardo poole, sest nimelt sealt need laevad Culebrale sõidavad. Auto oli automaatkastiga nagu Ameerikas ikka ja juhiks sai Ellen, kel ka Ameerikas autoga sõitmise kogemus olemas. Teed olid head, tähistatud ka, paar korda tuli ka teemaksu maksta, umbes nii 1 USD korraga. Teel Fajardosse märkasime ka outleti, kuhu sisse põikasime ja paar tundi ka shoppasime, seal leidusid nii Quessi, Nike, Sketchersi, Tommy Hilfigeri jt.firmapoed ja Anu uus lemmik Lits (Liz) Clayborn.

Meid aga kiirustas tagant lõuna paiku väljuma pidanud laev ja seega pidime shoppajate Mekast lahkuma. Sadamasse jõudsimegi minutilise täpsusega, auto jätsime tasulisse parklasse ja lidusime piletikassasse. Piletid käes, tõmbasime hinge ja ootasime laevale pääsemist, mida aga ei tulnud. Ja ei tulnudki enne õhtu pimedust, laevafirma töötajate käest selgust saada e õnnestundki, sest sealkandis räägitakse ainult hispaania keelt. Sotsialiseerusime inglise keelt rääkivate kohalikega ja püüdsime neilt infot saada- kuulujutte liikus mitmeid, küll räägiti, et keegi turist on laeva ära lõhkunud, küll seda, et järelvalve ametnikud on laeval merelemineku ära keelanud. Selle kohta, millal siis ikka sõiduks läheb, oli ka erinevaid spekulatsioone, näiteks see, et tuleb laev, kes võtab peale ainult kohalikud elanikud ja siis teise reisiga viiakse saarele turistid..
Ühesõnaga sõiduks läks meil alles siis kui suur pime oli juba väljas, laev ise oli nagu Vormsi praam, võttis peale ka kümmekond autot, tegelikult oli ta vist ikka umbes nagu Kihnu praam, Vormsi oma on palju pakutud.
Enne laeva väljasõitu jälgisin kõrval kai ääres olevat naabersaarele Vieqesele minevat laeva, ausalt öeldes nähtu just kohalike laevnike vastu usaldust ei tõstnud: laev laaditud, tahtsid nad kettide abil rampi üles tõsta, aga juhtus hoopis see, et ramp kukkus alla s.t jäi muidugi laeva külge rippuma, ots vees. Seepeale toodi kuskilt kahveltõstuk ja hakati seda sealt üles õngitsema, millega see tsirkus lõppes, ei teagi, sest sõitsime enne välja.
Reisijaid oli meie laevas palju ja ega salongi kogu rahvas poleks ka istuma mahtunud. Õnneks me veel mäletame, kuidas ettepoole trügida ja istekohad me ikka saime, rõõmu polnud aga kauaks, sest salongi konditsioneer jahutas õhku nii võimsalt, et temperatuur vast 15 kraadi võis olla. Panime selga kõik, mis leidus, Ellen isegi riietus villasesse mantlisse, millega ta Eestist lahkus. Lisaks sellele olid ka osad istekohad, kus puhus külma tuult otse lagipähe.

See sundis mind ja Mihklit endale pelgupaika õuest otsima, kus esialgu oli väga mõnus laevalael olla. Mida kaugemale aga kaldast jõudsime, seda kõrgemaks läksid lained ja umbes 20 minutise sõidu pärast hakkasid lained üle laeva käima. Ja kõikumine oli ikka meeletu, meie pisike laev oli nagu pähklikoor ookeani lainetes.
Sisse siiski otsustasin mitte minna, sest ainuke võimalus merehaigust endast eemal hoida, on vaadata horisondil midagi, mis paigal on. Oli küll pime, aga õnneks oli kas linnatulesid või pärastpoole majakat näha. Ja külm ei olnud, nii ühk kui ookeanivesi, mis meid kastis, olid mõlemad mõnusalt soojad. Ja nii me kõikusime ca. 2,5 tundi, tundus, et kohale me iial ei jõua. Kui kohalikuna tunduv Culebra mammi veel terve tee Santa Mariat appi hüüdis, siis see erilist lootust kohalejõudmise suhtes ei sisendanud. Meenusid ka uudistest kuuldud laevahukud, kus ülerahvastatud laevad koos turistidega merepõhja on läinud. Päästepaatideks oli paar kummipaati, mis umbes 4 inimest kanda võiksid. Igaks juhuks hoidsin nende paatide ligi.
Naiivsed inimesed, kes oma kohvreid polnud salongi vedanud ja olid need jätnud autotekile- nende pagas oli täiesti läbi ligunenud kohale jõudes..
Ainuke teenus, mida laevafirma pakkus, olid oksekottide väljajägamine ja kokku korjamine- kaks laevameest toimetasid seda naeratades ja kõikumatu rahuga.
Küll oli hea tunne sadamasse jõuda, jälle maa jalge all. Meie reserveeritud hotell oli nii poole kilomeetri kaugusel sadamast, kohale jõudes selgus, et perenaine oli väsinud meid ootamast ja koju läinud. Ise poleks vist taibanudki otsida ümbrikut meie toa võtmega, aga lahked naabripoisid andsid nõu ja nii leidsimegi oma võtme ja pääsesime tuppa.
Käisime veel kohalikus hiinakas õhtust söömas s.t sõid need, kel enam toit tagasi ei üritanud tulla. See hiinakas oli tõeliselt jubeda toiduga, sellise välimusega suppi pole ma enne näinud, midagi ohtlikku ta aga endast ei kujutanud, sest sees ta püsis ilusasti. Ühesõnaga, Culebrale sattudes võite selle hiinaka rahuga vahele jätta.

17.02 Stockholm-London-New York- San Juan

Varajane äratus Radissonis. Hommikusöögi lauda nähes kadus kohe tunne, et isu ei ole, kõhtu mahtusid meile nii peekon, omlett, suitsulõhest ja värskelt pressitud greibimahlast rääkimata. Shuttle bus toimetas meid uuesti terminaali ja Ellen-Taibu aitas automaadis check-in teha. Aga teadmiseks Taibuta reisijatele, kui te ei peaks hakkama saama, siis on selle tarbeks ka töötaja, kes kohe abistama tuleb kui keegi aparaadiga jänni kipub jääma. Seejärel andsime ära pagasi- ehk ikka kohtume kunagi kusagil oma kohvritega- ja samas jälgisime huviga, kuidas üks afroameeriklane tahtis pagasisse anda üüratu suurt telekat, ilmselt oli ta ostnud suguharu suurima pildikasti ja tahtis sellega nüüd koju sõita. Ei teagi, kas see tal lõpuks õnnestus või mitte..
Lennuaeg Londoni oli 3 tundi, ühe tunni võitsime ajavahest.
Heathrow`l pidime kulgema ühest terminaalist teise, selleks on shuttle bussid, mis kurseerivad terminaalide vahel, sõiduaeg ühest terminaalist teise on 10 minutit. Jälle uus turvakontroll, seekord hakkas metalliotsija mu peale piikusma ja kohe astus ligi turvanaine, kes põhjaliku komplemise teostas.
Lendu oodates saime aega parajaks teha kaubandusega tutvudes, pigem meenutaski lennujaam rohkem kaubamaja. Hinnad olid aga kallid ja suuremateks ostudeks ei läinud. Kaupluste ja lennujaama vahel on tõenäoliselt äriline kokkulepe, et väravanumbrid antakse teada alles viimasel hetkel. Inimene seni aga muudkui shoppab ja shoppab. Umbes nagu laevad, mis Tallinna ja Helsinki vahel teosammul liiguvad, et ikka rohkem oleks aega baaris õlut juua.
Oligi aeg NY lennule asuda, vahetult värava juures oli veel pisteline turvakontroll ja seekord osutus Getter selleks, keda ilmselt terrorismis kahtlustati, veelkord kontrolliti teda ennast ja ka pagasit. Ja peale kontrolli tänati eesti keeles!
Lennuk oli ikka äge, 9 istet oli ühes reas, iga istme ees väike ekraan, kus oli võimalik valida erinevaid filme, mänge, muusikat jne. Heli kuulamiseks olid väiksed kõrvaklapid, minul oli küll tegu, et need kõrva püsima saada, ju siis on mul liiga kõrge kõrva astus :-) Igaljuhul Beverly Hillsi chihuahua sai ära vaadatud.
Lend kestis 8 tundi, söök oli ka talutav, tänu 5-tunnisele ajavahele oleksime nagu 3 tundi lennanud ja seega maandusime kell 14.00. Sinine taevas ja päikesepaiste tervitasid meid New-Yorgis John F. Kennedy nimelises lennujaamas. New Yorgis hakkas väsimus tunda andma, veider tunne, et tegelikult tahaks magama pinna, aga päike särab taevas ja siis ei saagi aru, kas peaks magama või mitte.
Nüüd tuli läbida üks oluline kontrollpost- sisenemine USA-sse. Viisavabadus küll, aga see ei tähenda, et jalaga ukse lahti lööd ja riiki sisse marsid. Kodus täitsime ära taotluse internetis, kinnitasime, et meid pole kuritegude eest karistatud, muuhulgas ka seda, et meil pole USA kodanikuga vaidlust ühise lapse hooldusõiguse üle! Kõige kõrgemaks võimuks on siiski ametnik, kes sind piiril üle vaatab. Ja kui Su nägu ei peaks ametnikule meeldima, siis nii jääbki ja tuleb koju tagasi sõita. Ühtlasi skanneeriti kõigi 10 sõrme sõrmejäljed ja küsiti mõned küsimused, a la mis on teie reisi eesmärk, ja kus te ööbite.
Lennujaamas proovisime esmakordselt kohalikku hamburgerit, suht kuiv oli teine, aga nagu keegi tagantjärgi ütles, oleks pidanud kastmed ise burgerlast kaasa võtma. Smootie oli aga suurepärane.

Minu pruun kampsun emigreerus N.Yorgis, miskipärast jätsin ta värava juurde maha, mitte ei võtnud lennukisse kaasa. Ju meie ühine aeg oli määratud otsa saama.
Järgmine lend San Juani-lennuk pole enam sugugi nii peen, rahvast on palju, tited lärmavad, sööki enam ei pakuta, piirdutakse ainult joogiga. Maandume 21.30 ehk siis ikka veel kestab see lõputu 17. kuupäev, mis algas Stockhomlis meie jaoks. Ja ka meie kohvrid on kenasti pärale jõudnud. New Yorgis pidime nad küll korra välja võtma, et koos oma pagasiga valvsate ametnike silma alt läbi käia.
Meeldiv troopline õhk lõi lennujaamast väljudes meie ninasõõrmetesse, ehk nii 28°C võis küll olla.
Targu olime kodus otsustanud, et auto rentimiseks ja võõras linnas navigeerimiseks oleme me esimesel õhtul ilmselt liiga väsinud, seega läksime taksot otsima. Taksondus osutus väga meeldivaks, kõik hinnad on fikseeritud ja mingit taksojuhtide isetegevust pole. Igaks juhuks on lennujaamas nn.taksoametnik, kes komplekteerib autod ja annab ka enne sõitu paberi, kus peal on sõidu maksumus. Tasutakse sõitjate arvu järgi, tavaline taks San-Juanis on 3-4 dollarit nina peale. Peale sõitu ei küsi taksojuht mitte raha, vaid tuleb teeb uksed lahti ja tõstab pagasi välja. Tallinna linnaisad tuleks saata Puerto Ricosse kogemusi omandama, kuidas on võimalik taksomajanduses kord majja lüüa.

16.02 Tallinn-Stockhom

Töösangar võitles kontoris lohega terve esmaspäevase päeva- lahendad probleemi , tuleb asemele no mitte küll 7, aga paar tükki ikka.
Otsustasin juhuks kui meie dokumendid peaksid reisil kaotsi minema, teha passidest koopiad. Närviline olukord päädis sellega, et passid oleksidki jäänud kontorisse koopiamasina vahele. Eks küll hiljemalt lennujaamas oleks tõde selgunud ja ehk oleks jõudnud neil järgigi käia, Tallinna ju piisavalt pisike linnake.
Jõudsime närveldamise kiuste ilusasti lennujaama ja peale turvakontrolli hakkas ka pinge pisitasa langema. Kõige suurem mure oligi koerte pärast, kuidas Kristel ja Setu kodus hakkama saavad ning kuidas Lill kasuperes kohaneb. Ja selguski, et Lill juba esimesel päeval Kehra kodust jooksu pani aleviga tutvuma, seejuures olla ta ületanud ka suure sõidutee! Nii et Anu Ameerika reis jõudis juba enne selle algust küsitavaks muutuda, sest kes saaks ära sõita teades, et ta kallis koer jooksus on. Lennujaamast tegime veel tõsise kõne Lille hoidjatele üritades neid veenda, et koera normaalne elukoht on puur ja ainult puur. Elagu Lill pealegi 2 nädalat trellide taga, vähemalt on ta elus.
Jäime lootma, et noomimine mõjus. Setu hoidjatele sai veel jäetud igaks juhuks Siiri number, et kui mingit pädevat nõu peaks vaja olema, siis oleks kust küsida. Selle peale lubati kohe Siirile helistada kui Setul vaja õhtul õue minna.
Lennuki õhku tõuste oli tunne, et kõik mured jäävad maha, ei ole ju mõtet muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Küll nad ikka kodus meieta hakkama saavad.
Olime valmistunud ööbima Arlanda lennujaamas, sest kuna hotellis öö jääb nagunii lühikeseks siis mis seda raha ikka kulutada. Et õhtu mugavalt kulgeks, oli Anu võtnud kaasa ohtrasti näkitsemist ja nii me tunnikese ka lennujaamas pesitsesime. Aga õhtu oli pikk ning kui Ellen meile soodushinnaga Radissoni välja pakkus, ei olnud enam kahtepisi mõtlemist, tühja sest 60 EURist ikka kui saab valgete linade vahele. Nii me shuttle bussiga hotelli linade vahele sahistasimegi, tüdrukud käisid veel basseinimõnusidki nautimas ja siis ruttu magama, sest äratus hommikul ootas kell 5.30 eesti aja järgi.