Märkamatult on kulgenud päevad Miamis ja kodu hakkab üha enam meelde tulema. Meie viimane terviklik Miami päev viis Anu ja Getteri jällegi kohalikku Rossi, Mihkel leidis endale kitarripoe ning meie Elleniga astusime sisse lemmiklooma poodi. Tundub uskumatu, et kultuurses riigis selline koerakaubandus eksisteerib! Pood on vast selline 40 ruutmeetrine, suur reklaam poe välisseinal lubas kutsikaga kaasa pedigreed, loomaarsti kontrolli ja aastast garantiid kõigile ostetud loomadele. Kutsikad elavad poes metallpuurides, kolm korrust puure on pandud üksteise otsa, tegelikult meenutab see rebasefarmi, puuridel puutub kindel põhi, koerte käpad toetuvad võrgule, mille all on metallplaat, millle ülesandeks on koguda väljaheited.
Ainuke, millega koerad hiilgavad, on see, et nad on eeskujulikult groomitud. Kaup peab ju müüdav välja nägema! Et tegu oli pühapäevase päevaga, oli poes küllalt palju inimesi, mitu perekonda oli tulnud kutsikat valima ning ilmselt mitmed olid tulnud ka niisama koeri vaatama.
Kutsikate hinnaklass oli alates 399 kuni 1500 UDS.ni välja, oli näha, et seisma jäänud``kaup`` hinnatakse alla. Enamik koeri olid siiski väiksemate tõugude esindajad (mops, bostoni terjer, puudel, shoti terjer, yorki), suurematest tõugudest oli poes mitu ambulli kutsikat ja ärge arvake, et neil suuremad puurid olid kui väikestel kutsikatel. Kõige nooremad olid bullterjeri kutsikad, vaevalt vanemad kui 6 nädalat, vanemate kutsikate iga oli umbes 6 kuu kanti.
Kõige õnnetum nägi poes välja bostoni terjer, kes kasvupoolest andis juba täiskasvanud koera mõõdu välja, aga mingit normaalset füüsilist ja veel vähem vaimset arengut ei saa ju loomapoes toimuda. Milline kontrast meie sõbra Trudyga, kes agility trennis musklit arendab ja oma kiirusega peremeest proovile paneb.
Peale erinevate poodide külastusi sai seltskond jälle kokku ja ässitasin teisi külastama Miami Seaaquariumi. Teel sinna aga juhtus see, et Mihkel märkas tee ääres surfirenti, Miamis surfata oli olnud tema kinnisidee, seega hüppas Mihkel autost maha ja läks lauda rentima, meie aga läksime mereelukaid vaatama. Delfiinide show jõudsin ära vaadata, siis aga saabus Mihklit sõnum, et alaealistele laudu ei rendita. No selge, vaja minna poega päästma, surfata peab saama. Seaaquariumi ja surfilaenutuse vahemaa võis olla umbes 4 km., kuidagi oli vaja sinna kiiresti saada, Ellenit näha polnud, seega tuli hääletada. Kiirtee ääres seda kindlasti pole mõtet teha, seega läksin passima parklast välja keeravaid autosid ja kohe esimesse ma ennast ka sisse pressisin. Ega ma ei teagi, kas Ameerikas on kombeks hääletada või ei. Ütlesin, et tegu on emergency olukorraga ja ma pean minema päästma oma poega. Tegu oli vahva latiino perekonnaga, kel autos oli umbes 3-aastane imekena tütar ja pisike ambulli kutsikas.
Kui juba koer autos, siis mul kontakti leidmisega probleeme pole, jõudsime rääkida koertest, lumisest Eestist, Puerto Ricost ja Culebrast. Kuidas me jõudsime niipalju infot vahetada mõne kilomeetri jooksul, ei saagi aru. Igal juhul ääretult vahva kohtumine oli toredate inimestega.
Mihkel oli mind pikkade silmadega oodanud ja kui kohale jõudsin, läks kohe sebimiseks, 2 tundi surfamist maksis 80 USD.
Kalipso selge ja kohe merele, rand oli kiviklibune ja läks väga pikkamisi sügavaks, ka lohesurfareid oli näha, need aga hoidsid pigem omaette rannaossa. Mihkel rassis mõnda aega, siis aga kadus tuul mitmekümneks minutiks täielikult, kui tuul jälle tagasi tuli, siis juhtus see, et Mihkel kukkus põlvega purjest läbi ja sõit oligi sõidetud. Lisaks tuli veel maksta 40 USD kahjutasu. Aga no vähemalt märk sai maha, et Miamis surfamas käidud. Muide, kui surfar omal jõul poleks tagasi saanud, siis ära toomine maksis 90 USD.
Peale surfamist kõndisime jalgsi Seaaquariumi tagasi, jälgisime kohalike surfarite rannamelu, kes selleks ajaks olid enamjaolt merelt tagasi ja pidasid grillpiknikku rannas. Väga paljudel olid ka koerad kaasas, kusjuures koerad olid tavaliselt lahtiselt ja käitusid väga viisakalt.
Seaaquariumisse jõudsime täpselt sulgemise ajaks, nii et minu 40 dollariline pilet saigi ostetud delfiinishow tarbeks. That`s life- nagu ütles surfrendi peremees, kui katkist purje nägi.
No comments:
Post a Comment