Vihmametsa villa kirsiks tordil olid Laurie valmistatud gurmee hommikusöögid. Saabudes leidsime elutoa laualt hommikusöögi menüü, igal nädalapäeval oli erinev söök. Ühe erandina oli tegu koguaeg taimetoiduga. Bill ja Laurie elasid ameeriklaste kohta äärmuslikult loodussõbralikku elu. Näiteks oli meil kööki pandud ämber, kuhu tuli visata kõik orgaanilised jäätmed, juures oli selgitav kiri, et jäätmed lähevad komposteerimisele ja neist saab vihmametsa muld. Selline suhtumine on Ameerikas tõeliselt erandlik, seal vistakse ka patareid koos muu sodiga minema ja samuti puudub igasugune taara taaskasutamine.
Ei suuda jätta linki panemata, vaadake palun seda mõnusat kohta
Hommikusöögi laud kaeti igal hommikul täpselt kell 9 kahe majaosa vahelisse nissi, katus vihma ja päiksekaitseks oli küll peakohal, aga siiski einestasime nagu õues. Hommikusöögil kohtusime ka naabritega, meie olime kolmandal hommikul juba nagu püsielanikud, aga teise villa rahvas vahetus iga päev. Naabriteks olid alati ameeriklased, kes ei väsinud imestamast kui kaugelt meie tulnud olime. Aga peaaegu iga ameeriklane suutis meenutada mõnd tuttavat, kes vähemalt kusagil Baltikumi riigis käinud oli.
Vegetaarsed hommikusöögid olid superhead, asjale lisas veel väärtust kohalikust puuviljast pressitud greibi või apelsini mahl. Kohvi hommikusöögi lauas ei pakutud, seda paluti valmistada isikliku maitse järgi omas köögis.
Selge see, et olles vihmametsas, tuli esimese asjana metsaga tutvust teha. Selleks otsustasime sõita El Yunge rahvusparki, kus kuuldavasti oli ohtralt matkaradu ja ka vihmametsa muuseum.
Peremees andis meile oma soovitused matkaradade suhtes kaasa ja nii me teele asusimegi.
El Yunges pidi sadama vihma ligikaudu pooled päevad aastas, kuid valdavalt tuleb see vihm siiski vihmaperioodil, meie veebruarikuine külastus aga langes kenasti kuivale ajale. Suur osa rahvuspargi matkaradadest ei pidanud vihmaperioodil läbitavad olemagi.
Bill soovitas meile Big Tree Traili nimelist matkarada ja nii me alustasimegi teekonda tõelisse vihmametsa. Mina kui madude foobik uurisin enne perenaiselt, et kuidas nende roomajatega ikka vihmametsas lood on, vastus oli väga lohutav `` maod on ainult puu otsas, maapinnal neid pole ja seega pole midagi karta vaja`` Tegelikkus osutus märksa leebemaks, ei näinud me ühtegi madu ei maapinnal, ei puu otsas. Loomulikult ma vaatasin peale sellist juttu iga puu otsa.
El Yunges pidi muidu elam 4 sorti madusid, neist suurim on kuni 4m.pikkune boamadu, kuna aga madudel pole kedagi dzunglis süüa, siis on nende arvukus väike. Ainukesed imetajad, kes El Yunges elavad, on muide nahkhiired, kuna Puerto Rico on mandrist eraldatud olnud, siis suured imetajad, näiteks ahvid, pole sinna üldse jõudnudki.
Suureks üllatuseks oli ka see, et puudusid täiesti putukad, kujutasin ette, et vihmametsas peaks igasugu vereimejaid olema, aga tegelikult polnud seal sääsepoegagi. Liiga ilus, et olla tõsi!
Sõitsime autoga serpentiini pidi mäkke, möödaminnes imetlesime väikest koske, mis kuivaperioodil oli küll üsna kokku kuivanud ja varsti olimegi matkaraja alguses. Rada kulges piki kiviklibuse oja kallast, mis mingit pidi isegi meenutas Keila-Joa jõge, taimestik oli muidugi vihmametsalikult lopsakas ja õhk mõnusalt niiske. Bambus oli seal käsivarre jämedune ja mitmekordse maja kõrgune. Üksi taime ei kasva üksi, vaid kõik moodustavad üksteist heas mõttes ära kasutades kooslusi. Matkarada oli selline kitsuke kivitee, pinnas on niiske ja rajalt kõrvale astudes on mudaseks saamine kindel. Oja, mille kaldal me kõndisime, viis koseni, mis oligi selle matka naelaks. Koses nimelt oli võimalik ujuda, no pigem küll supelda, sest ega seal palju ruumi ei olnud. Aga seal langeva veel all seistes oli küll kosmiliselt hea tunne. Vesi ei olnud sugugi nii külm kui oleks võinud eeldada mägioja puhul, 20 kraadi oli see kindlasti.
Peale ujumist jätkasime matka, lootsime kohata mõnd dzungli elusolendit, aga võta näpust.
Nägime üht tigu ja üht kolibri sarnast imeväikest neoonrohelist linnukest ja siis veel musta kassi,
aga see oli ka kõik. Iseäranis praegu kodus arvuti taga istudes undub, et no oleks ikka võinud boaga kohtuda!
No comments:
Post a Comment