Miami rannast ei olegi veel sõnagi maininud, meie 19 korruseline hotell asus täiesti rannas, toavõtmega pääses rannavärast sisse-välja, kuna ookeanirannas oli hotell hotelli kõrval, siis ega nö. tänavalt polekski keegi sinna pääsenud. Võrreldes Puerto Ricoga olid muidugi nii õhk kui vesi jahedamad, ookeanivesi tundus küll algul külmavõitu ja ega kohalikud seal suurt ujunud ka, külma kartsid, tegelikult oli ikka täiesti soe, kui mitte just 22, siis 21 kraadi kindlasti. Mina olen tuntud külmavares ja 20 kraadises vees hakkan lõdisema, seal aga võis suurtes lainetes kaua mõnuleda. Sügavaks läks ruttu ja rannas leidus ka korallitükke ja ilusaid teokarpe, mis jällegi tuli kojuviimiseks kaasa pakkida. Kohalikud vanamehed kalastasid hommikuti rannal, keegi üritas krabi võrguga tabada, peale seda oli vees koguaeg tunne, et krabi nakitseb varvastest. Ujuda sai ka hotelli juurde kuuluvas basseinis või leotada end tulikuumas mullivannis.
Kohvrite pakkimist olime alustanud juba eelmisel õhtul, hommikul veel viimistlesime. Kõige suurem probleem oli aga see, kuidas kõigi kohvritega autosse mahtuda. Lõpptulemus oli selline, et tagaistmel olijatele oli mitmeid väiksemaid kotte sülle laotud, minul kaardilugeja kohal aga tuli üks kohver kahe jala vahele võtta, pigem nägi see välja nii, et minu põlved olid praktiliselt autoaknast väljas. Õnneks polnud lennujaam väga kaugel. Avise autorendi leidsime üles puhtjuhuslikult, võtsime sappa Avise shuttle bussile ja selle sabas saime kohale. Auto äraandmine läks väga operaiivselt, vastandina sellena kui kaua aega läks meil tulles auto vormistamisega. Check-in aparaat vedas
meid seekord alt, aega kulus, aga lõpuks saime oma pardakaardid kätte ja mis kõige olulisem- ära anda oma kohvrid pagasi lisatasuta.
Ärasõidu eel oli muide selgunud tõsiasi, et USA Idarannik on haaratud lumetormist ja lennujaamad on suletud. Õnneks meie lend oli broneeritud Carolinas asuva pisikes Raleigh Durhami lennujaama kaudu, ehkki ka seal olid hanged näha, siiski lennujaam töötas.
Hämmastav tundus, et vaevalt paar tundi lendu ja oled sattunud palmi alt hange.
Seekord ei olnud meie lennuk ookeani ületamiseks kuigi noobel, suht peetud nägi välja. Lisaks oli veel ka paras torm väljas ja õhuaukude tõttu turvavööde kinnitamise tuli põles terve lennu aja.
Õnneks ei olnud lennuk väga täis ja seetõttu õnnestus kahesel istmel laiutada üksi, öise lennu korral oleks see võinud päris mõnus olla. Paraku ei lasknud hirm eriti silma looja lasta, vastu hommikut küll tukkusin, sest kui lennuk juba sinnamaani alla pole kukkunud, siis ilmselt ta ikka seekord ei kuku ka.
Londonis oli spurt ühest terminaalist teise ja kohe Stockholmi lennule. Rootsis seevastu tuli pikem paus, saime mitmeid tunde oodata õhtust Tallinna lendu. Hoidusin kramplikult magamisest, et mitte enne silma kinni panna kui kodus voodis ja saada jälle õige öö ja päeva rütm kätte. Suutsingi seda joont hoida, kui välja arvata moment mil lennuk värava juures ruleerimisrajale sõitis- selle hetke magasin ja silmi avades oli tunne, et magatud vähemalt tunnike.
Ja olimegi tagasi koduses Eestimaa talves.
No comments:
Post a Comment