Viimane hommik vihmametsas ja esimest korda saime ka väikse vihmasabina, mis küll oli selline seenevihm ja varsti säras jälle päike. Jalutasime aias ja üritasime teha veel viimaseid kaadrid vihmametsast ja ookeanivaatest. Hommikusöögiga juhtus Lauriel väike viperus, istusime juba lauas, kui perenaine tuli ja vabandas, et meie hommikueine on kõrbenud ja ta asub seda kohe uuesti valmistama. Seniks läksime koos Billiga aeda ja noppisime puu otsast mõned greibid ning sõime neid ooteks. Ei ole iial paremat greipi saanud!
Patsutasime hüvastijätuks koeri, tänasime pererahvast ja sõitsime Bacardi rummitehasesesse, mis asub San Juani külje all ookeani ääres, lahe teisel kaldal paistab kuulus El Morro kindlus. Tehasetuurid on külastajale tasuta, algavad iga poole tunni tagant ja kõik tulijad saavad 2 tasuta dringikupongi, mille eest on võimalik baarist 2 kokteili valida. Mihkel ja Getter kui alaealised pidid leppima alkoholivaba joogi kupongidega.
Bacardi tehas asus varem Kuubas, aga peale Castro reziimi võimuletulekut pidid nad sealt lahkuma ja valisid uueks asukohaks Puerto Rico. San Juanis asuvast tehasest tulebki 80% kogu maailma Bacardist. Ja kogu see krempel on siiani sama perekonna omanduses. Päris tehasesse meid mõistagi ei viidud, lahtise turistibussiga sõidutati meid territooriumil ringi. Bacardi muuseumis saime tutvuda tehase ajaloo, destilleerimisprotsessi, selleks kasutatud seadmete, kokteilisegamise kunsti jms.
Ilmselt Bacardi ja CocaCola vahel on tõsisem suhe, sest rõhutati, et Pepsiga ikka Cuba Libret segada ei tasuks.
Loomulikult on tehases ka suveniiripood, kust võimalik osta nii jooke kui muud Bacardi sümboolikaga nänni. Väga tüüpiliselt Ameerika kaubandusele oli poes ka sooduspakkumine- osta kaks liitrist Bacardit, saad kolmanda tasuta. Õnneks jätkus kainet mõistust ( vaatamata tarbitud kokteilidele) sellest pakkumisest loobuda, tol hetkel seda probleemi veel ei tunnetanud, aga Miamis oli meil pagasi ülekilode mure juba tõeliselt maad võtmas.
Bacardi sümboliks oleva nahkhiire logo mõtles ammusel ajal välja omaniku abikaasa.
Kokteilibaaris lõbustasid meid kohalikud alkohoolikutest hakid, kes olid harjunud käima noolimas külastajate kokteilipärasid, pistsid nokad sisse, imesid ja siis kukkusid ärplema- väga inimlik käitumine.
Liitrine Bacardi rumm maksis kohalikes poodides muide 10USD.
Tehases käidud, viisime auto ära, mis oli väga õige otsus, vanalinnas oli tõeline autouputus, ainuke võimalik parkla oleks olnud parkimismaja, mis oli aga suhteliselt soolase taksiga. Ja kui taksosõit on nii mugav nagu San Juanis, siis pole ju üldse probleemi paigast paika kulgemisega.
Kolisime sisse oma hotelli- galerii hotell Da House- hotell oli küll umbselt abstraktset ( minu meelest ängistavat) kunsti täis, seevastu sooja vett ei olnud ilmaski piisavalt. Toad olid askeetlikud, aga vanalinna kohta odavad. Samuti oli meil õhtul väga lihtne oma pesa üles leida, kuna linna kuumim elava muusikaga koht asus meie hotelli kõrval, siis tuli lihtsalt tümpsu peale kohale minna. Reserveerides olin sellega arvestanud ja palunud kohe vaiksemaid tube.
Käisime veel San Juani suurimas shoppingu keskuses Playa Las Americases, mis oli täiesti mõttetu kalliste hindadega kohake, pagesime sealt ruttu.
Õhtul jalutasime vanalinnas, imetlesime sadamas seisvaid gigantseid kruiisilaevu ja puht juhuslikult sattusime Mihkli unistuseks olnud Hard Rock Cafesse. Tegu siiski nii väga hard rocki kohaga polnudki, kui juba Britny esinemiskostüüm on välja pandud, siis mis hard rocki seal ikka nii väga on. Et Mihkel saaks rahulikult uurida välja pandud kitarre, pidid Tiina ja Anu jälle rummikokteilid tegema. Ei ole ilmaski rummijooja olnud, aga sealses keskonnas tundus täiesti elementaarne võtta mõni rummi baasil segatud kokteili: Cuba Libre, Mojito, Pina Colada jne.
No comments:
Post a Comment