Hommik algas kanajahiga. Nimelt leidub Culebral vabapidamisel või suisa metsikuid kanu, rahulikult uitavad nad nii tänavatel kui ka asulast väljas. Päeva tervitavad nad valju kiremisega. Mihkel kargas hommikuahetuses järsku voodist püsti ja sööstis tänavale kukke vaigistima, sellest küll midagi välja ei tulnud, kukk kires endiselt edasi. Eks seda varajast ärkamist soodustas ikka veel mõjuv ajavahe ka.
Hommikul jalutasime viimast korda külakeses ringi ja tegime ka Anuga mõlemad sisseostu meie tänaval asuvast Culebra naiste käsitöö putkast, olime sealt juba mitu päeva mööda käinud, aga nagu silt teatas oli putka olnud CLOSED OTHER DAYS, nüüd aga oli kätte jõudnud päev, mil külanaised olid kohal ja putka oli avatud. Mina leidsin endale kalarootsu meenutava ehte (siiamaani kannan iga päev, olen sellega täiest kokku kasvanud) ja Anu leidis loomaluust tehtud kilpkonna.
Ees ootas tagasisõit Fajardosse, mõtted eesootavast merehaigusest ei olnud just meeldivad. Sai kaalutud ka lennukiga naasmist, aga auto ootas meid ju sadamas, nii et lennukivarianti väga tõsiselt arvestada ei saanud. Sel hommikul hoidsin söögiga tagasi, et kui juhtub, siis oleks vähem kraami välja tulemas.
Seekord ootas meid sadamas sama laev, mis 3 päeva tagasi kai ääres seisis ja välja ei sõitnudki. Sedapuhku oli laev kenasti töökorras ja osutus ka seest üsna viisakaks, sai istuda mitmel tasapinnal nii sees kui väljas, samuti ei olnud reisijatest ülerahvastatud.
Vastu ootusi kujunes merereis äärmiselt mõnusaks, kestis vaid tund aega, suurem laev nii palju lainetes ei kõigutanud, tuulgi oli pisut vaiksem ja võisime rahulikult nautida laevast avanevaid maalilisi vaateid ookeanist ja mööduvatest saartest. Õnnelikumad meist nägid ka suurt merikilpkonna laeva kõrvalt merre sukeldumas. Aprillis algab aeg, kus teatud Culebra randadesse tulevad merikilpkonnad munema ning vabatahtlikel on võimalik registreeruda, et osaleda kilpkonna loendusel.
Auto ootas meid kenasti tasulises parklas, navigeerisime kiirteele tagasi ja tegime peatuse supermarketis, et enne vihmametsa minekut toiduvarusid täiendada.
Käisime ka TacoBelli nimelises mehhiko kiirtoidu ketis söömas, oli päris vastik.
Ameerika burgerlates on kord, et kui oled ühe joogi ostnud, siis võid oma topsi täita korduvalt, palju aga sisse mahub. Pole siis imestada, et keskmist ameeriklast on päris palju, kolmandik neist pidid olema ülekaalulised.
Villa vihmametsas leidsime kenasti üles, teel villasse muutus loodus järjest lopsakamaks ja lopsakamaks ning lõpuks täiesti dzungliks koos liaanide jms.
Meie villa asus suletud territooriumil, kus krundid olid suured, villad uhked ja koerad, kes neid villasid kaitsesid, olid enamasti mastifid, mitte küll eesti rahvustõugu tiibetlased, vaid selline lühikarvalisem lõunamaa versioon. Pererahva poolt meile saadetud teejuhises oli öeldud, et kui peaksime teelt eksima, siis mingil juhul ei tohi teeküsimisega naabreid häirida. Isekeskis arutasime, et küll nendes villades kohalikud narkoparunid elavad. Meie uus kodu oli äärtult hubane, pererahvas Bill ja Laurie olid ameeriklased, kes 35 aastat elanud Puerto-Ricos ja sellest 5 viimast aastat praeguses kohas, mille nad ostsid peale viimast orkaani varemetes olevana ja mille järkjärgulise väljaehitamisega nad nüüd tegelevad. Saabudes tervitati meid väga maitsva Pina Coladaga, Mihkli ja Getteri omad olid rummita, mis noori teps mitte õnnelikuks ei teinud. Meie jaoks oli asjaolu et pererahval oli kolm koera, just see, mis olemise eriti õdusaks tegi. Koertest suurim oli tööliini belgia lambakoer malinois, pärit ameerika sõjaväest, pererahva sõnul väga hea madude krundilt eemale peletaja, järgmine oli kollakas terjeriverd krants ja viimane 5-kuune yorki kutsikas. Teda üksinda krundile ei lastud, sest maod olevat suuremad kui kutsikas...
Meie käsutuses oli köök-elutoa ja kahe magamistoaga appartment, maja oli puidust, mis seal piirkonnas oli väga ebatavaline, rõdul oli ka võrkkiik, kus pikutada ja dzunglihääli kuulata. Lopsakas vihmamets oligi kohe balkoni taga, mitmed taimed, mida oleme harjunud potis nägema, olid seal kordades suuremad ja kasvasid looduses.
Aknad olid kõik moskiitovõrkudega kaetud. Mina, kes ma alati sääskede maiuspala olen olnud, moskiitodele eriti ei imponeerinud, ju nad valivad nooremat verd, sest Mihkel ikka kurtis aeg-ajalt hammustusi. Moskiito muide on sääsest kaugelt kavalam olevus, kui sääsk reedab oma plaanid pininaga, siis moskiito mõistab hääletult kohale lennata ja vaikselt einestada.
Samal õhtul proovisid Mihkel ja Getter järgi, mis tunne võis olla Tarzanil, kui ta liaaniga sõitis, võimalus selleks oli kohe meie villa ligidal, kus liaanid puu otsast alla rippusid.
Hämarduses hakkasid laulma kuulsaid cocquid- Puerto Rico konnad, kelle häält alguses ei oskaksi konnale omistada, hääl meenutab pigem lindu, mida pimedamaks läks, seda valjemaks konnaserenaad muutus.
Ees ootas tagasisõit Fajardosse, mõtted eesootavast merehaigusest ei olnud just meeldivad. Sai kaalutud ka lennukiga naasmist, aga auto ootas meid ju sadamas, nii et lennukivarianti väga tõsiselt arvestada ei saanud. Sel hommikul hoidsin söögiga tagasi, et kui juhtub, siis oleks vähem kraami välja tulemas.
Seekord ootas meid sadamas sama laev, mis 3 päeva tagasi kai ääres seisis ja välja ei sõitnudki. Sedapuhku oli laev kenasti töökorras ja osutus ka seest üsna viisakaks, sai istuda mitmel tasapinnal nii sees kui väljas, samuti ei olnud reisijatest ülerahvastatud.
Vastu ootusi kujunes merereis äärmiselt mõnusaks, kestis vaid tund aega, suurem laev nii palju lainetes ei kõigutanud, tuulgi oli pisut vaiksem ja võisime rahulikult nautida laevast avanevaid maalilisi vaateid ookeanist ja mööduvatest saartest. Õnnelikumad meist nägid ka suurt merikilpkonna laeva kõrvalt merre sukeldumas. Aprillis algab aeg, kus teatud Culebra randadesse tulevad merikilpkonnad munema ning vabatahtlikel on võimalik registreeruda, et osaleda kilpkonna loendusel.
Auto ootas meid kenasti tasulises parklas, navigeerisime kiirteele tagasi ja tegime peatuse supermarketis, et enne vihmametsa minekut toiduvarusid täiendada.
Käisime ka TacoBelli nimelises mehhiko kiirtoidu ketis söömas, oli päris vastik.
Ameerika burgerlates on kord, et kui oled ühe joogi ostnud, siis võid oma topsi täita korduvalt, palju aga sisse mahub. Pole siis imestada, et keskmist ameeriklast on päris palju, kolmandik neist pidid olema ülekaalulised.
Villa vihmametsas leidsime kenasti üles, teel villasse muutus loodus järjest lopsakamaks ja lopsakamaks ning lõpuks täiesti dzungliks koos liaanide jms.
Meie villa asus suletud territooriumil, kus krundid olid suured, villad uhked ja koerad, kes neid villasid kaitsesid, olid enamasti mastifid, mitte küll eesti rahvustõugu tiibetlased, vaid selline lühikarvalisem lõunamaa versioon. Pererahva poolt meile saadetud teejuhises oli öeldud, et kui peaksime teelt eksima, siis mingil juhul ei tohi teeküsimisega naabreid häirida. Isekeskis arutasime, et küll nendes villades kohalikud narkoparunid elavad. Meie uus kodu oli äärtult hubane, pererahvas Bill ja Laurie olid ameeriklased, kes 35 aastat elanud Puerto-Ricos ja sellest 5 viimast aastat praeguses kohas, mille nad ostsid peale viimast orkaani varemetes olevana ja mille järkjärgulise väljaehitamisega nad nüüd tegelevad. Saabudes tervitati meid väga maitsva Pina Coladaga, Mihkli ja Getteri omad olid rummita, mis noori teps mitte õnnelikuks ei teinud. Meie jaoks oli asjaolu et pererahval oli kolm koera, just see, mis olemise eriti õdusaks tegi. Koertest suurim oli tööliini belgia lambakoer malinois, pärit ameerika sõjaväest, pererahva sõnul väga hea madude krundilt eemale peletaja, järgmine oli kollakas terjeriverd krants ja viimane 5-kuune yorki kutsikas. Teda üksinda krundile ei lastud, sest maod olevat suuremad kui kutsikas...
Meie käsutuses oli köök-elutoa ja kahe magamistoaga appartment, maja oli puidust, mis seal piirkonnas oli väga ebatavaline, rõdul oli ka võrkkiik, kus pikutada ja dzunglihääli kuulata. Lopsakas vihmamets oligi kohe balkoni taga, mitmed taimed, mida oleme harjunud potis nägema, olid seal kordades suuremad ja kasvasid looduses.
Aknad olid kõik moskiitovõrkudega kaetud. Mina, kes ma alati sääskede maiuspala olen olnud, moskiitodele eriti ei imponeerinud, ju nad valivad nooremat verd, sest Mihkel ikka kurtis aeg-ajalt hammustusi. Moskiito muide on sääsest kaugelt kavalam olevus, kui sääsk reedab oma plaanid pininaga, siis moskiito mõistab hääletult kohale lennata ja vaikselt einestada.
Samal õhtul proovisid Mihkel ja Getter järgi, mis tunne võis olla Tarzanil, kui ta liaaniga sõitis, võimalus selleks oli kohe meie villa ligidal, kus liaanid puu otsast alla rippusid.
Hämarduses hakkasid laulma kuulsaid cocquid- Puerto Rico konnad, kelle häält alguses ei oskaksi konnale omistada, hääl meenutab pigem lindu, mida pimedamaks läks, seda valjemaks konnaserenaad muutus.
No comments:
Post a Comment