Viimane täispikk päev Puerto Ricos, otsustasime hommikueinet võtta Zesty Eatsi nimelises kohas, mida soovitas Lonely Planet, aga võta näpust, sellist söögikohta enam mainitud aadressil polnud, nii võtsimegi hommikukohvi Starbucksist, sandwich kõrvale Subwayst- sellest saigi meie tradistiooniline San Juani hommikueine. Keha kinnitatud, asusime teele kuulsate El Morro ja San Cristobali kindluste poole. Teel kindluste poole nautisime kaunist vanalinna ja imetlesime mereäärset promenaadi.
Columbus avastas Puerto Rico aastal 1493, et kindlustada Hispaania võim piirkonnas, alustas Hispaania kuningas 50 aastat hiljem kindluse ehitamist. El Morro ja San Cristobali kindlust ühendab omavahel 4-5 meetri paksune müür, mille küljes on iga natukese maa tagant tornike. Need tornid on San Juani sümbolina nii kohalikel autonumbritel kui ka paljudel suveniiridel. Tahtsin tornist parimat ookeanivaadet nautida ja pistsin pea aknaorvast välja, siis aga kangastus mälupildike tornist, mis vee kohal ripub, ehkki 500 aastat samal kohal püsinud, ei saa siiski usaldada, et ta jaksab ka koos minuga samal kohal püsida. Igaks juhuks seisin siis ühe jalaga tornis ja teise toetasin kindluse mõttes kindlusele.
Päev oli palav, iga pilveriba päikese ees teretulnud, joogivett kulus ohtrasti ja enamvähem igast võimalikust suveniiripoest tuli jälle uus vesi osta. Olime päris võhmal kui lõpuks ka San Cristobaliga ühele poole saime. Otsustasime tagasi sõita tasuta turistibussiga, seda ka tegime ja lõpuks saime aru, et tegelikult olime olnud paarisaja meetri kaugusel oma hotellist. Aga ilus, ehkki külmavõitu bussisõit oli sellele vaatamata. Sealkandis on oht sisenedes bussi või mõnda siseruumi, langeda konditsioneeri ohvriks, ei saa aru, miks peab kont nii neetult külma õhku välja ajama. Nii tulebki igaks juhuks kaasas kanda mõnd pikavarrukalist riietuseset, et kui juhtumisi soovid siseneda mõnda siseruumi, saad ennast vastavalt riidesse panna.
Jõudsime külastada veel randa, kus suuri laineid nautisime, kohalikus einelas sai proovitud rooga, mis oli tehtud rohelise banaani sarnastest puu?viljadest ehk õigesti öelda plataanidest ja krevettidest. No proovida tasub, aga kartulisööjale ikka harjumatu, suhteliselt jahumaitsega on need pataanid.
Tegus pealelõuna sai veedetud Marshalli kaubamajas, lisaks muudele ostudele tuli soetada ka uus kohver, sest kuhu sa ikka muidu oma asjad paned. Tol õhtul olid kruiislaevad sadamast lahkunud ja linn tundus kohe tühi, ruumi oli kohvikutes ja tänaval.
Õhtu lõpetasime mõnusas söögikohas Cafe Berliner ja jällegi rummikokteilidega- ikkagi viimane õhtu sel imelisel maal. .
No comments:
Post a Comment