Varajane äratus Radissonis. Hommikusöögi lauda nähes kadus kohe tunne, et isu ei ole, kõhtu mahtusid meile nii peekon, omlett, suitsulõhest ja värskelt pressitud greibimahlast rääkimata. Shuttle bus toimetas meid uuesti terminaali ja Ellen-Taibu aitas automaadis check-in teha. Aga teadmiseks Taibuta reisijatele, kui te ei peaks hakkama saama, siis on selle tarbeks ka töötaja, kes kohe abistama tuleb kui keegi aparaadiga jänni kipub jääma. Seejärel andsime ära pagasi- ehk ikka kohtume kunagi kusagil oma kohvritega- ja samas jälgisime huviga, kuidas üks afroameeriklane tahtis pagasisse anda üüratu suurt telekat, ilmselt oli ta ostnud suguharu suurima pildikasti ja tahtis sellega nüüd koju sõita. Ei teagi, kas see tal lõpuks õnnestus või mitte..
Lennuaeg Londoni oli 3 tundi, ühe tunni võitsime ajavahest.
Heathrow`l pidime kulgema ühest terminaalist teise, selleks on shuttle bussid, mis kurseerivad terminaalide vahel, sõiduaeg ühest terminaalist teise on 10 minutit. Jälle uus turvakontroll, seekord hakkas metalliotsija mu peale piikusma ja kohe astus ligi turvanaine, kes põhjaliku komplemise teostas.
Lendu oodates saime aega parajaks teha kaubandusega tutvudes, pigem meenutaski lennujaam rohkem kaubamaja. Hinnad olid aga kallid ja suuremateks ostudeks ei läinud. Kaupluste ja lennujaama vahel on tõenäoliselt äriline kokkulepe, et väravanumbrid antakse teada alles viimasel hetkel. Inimene seni aga muudkui shoppab ja shoppab. Umbes nagu laevad, mis Tallinna ja Helsinki vahel teosammul liiguvad, et ikka rohkem oleks aega baaris õlut juua.
Oligi aeg NY lennule asuda, vahetult värava juures oli veel pisteline turvakontroll ja seekord osutus Getter selleks, keda ilmselt terrorismis kahtlustati, veelkord kontrolliti teda ennast ja ka pagasit. Ja peale kontrolli tänati eesti keeles!
Lennuk oli ikka äge, 9 istet oli ühes reas, iga istme ees väike ekraan, kus oli võimalik valida erinevaid filme, mänge, muusikat jne. Heli kuulamiseks olid väiksed kõrvaklapid, minul oli küll tegu, et need kõrva püsima saada, ju siis on mul liiga kõrge kõrva astus :-) Igaljuhul Beverly Hillsi chihuahua sai ära vaadatud.
Lend kestis 8 tundi, söök oli ka talutav, tänu 5-tunnisele ajavahele oleksime nagu 3 tundi lennanud ja seega maandusime kell 14.00. Sinine taevas ja päikesepaiste tervitasid meid New-Yorgis John F. Kennedy nimelises lennujaamas. New Yorgis hakkas väsimus tunda andma, veider tunne, et tegelikult tahaks magama pinna, aga päike särab taevas ja siis ei saagi aru, kas peaks magama või mitte.
Nüüd tuli läbida üks oluline kontrollpost- sisenemine USA-sse. Viisavabadus küll, aga see ei tähenda, et jalaga ukse lahti lööd ja riiki sisse marsid. Kodus täitsime ära taotluse internetis, kinnitasime, et meid pole kuritegude eest karistatud, muuhulgas ka seda, et meil pole USA kodanikuga vaidlust ühise lapse hooldusõiguse üle! Kõige kõrgemaks võimuks on siiski ametnik, kes sind piiril üle vaatab. Ja kui Su nägu ei peaks ametnikule meeldima, siis nii jääbki ja tuleb koju tagasi sõita. Ühtlasi skanneeriti kõigi 10 sõrme sõrmejäljed ja küsiti mõned küsimused, a la mis on teie reisi eesmärk, ja kus te ööbite.
Lennujaamas proovisime esmakordselt kohalikku hamburgerit, suht kuiv oli teine, aga nagu keegi tagantjärgi ütles, oleks pidanud kastmed ise burgerlast kaasa võtma. Smootie oli aga suurepärane.
Minu pruun kampsun emigreerus N.Yorgis, miskipärast jätsin ta värava juurde maha, mitte ei võtnud lennukisse kaasa. Ju meie ühine aeg oli määratud otsa saama.
Järgmine lend San Juani-lennuk pole enam sugugi nii peen, rahvast on palju, tited lärmavad, sööki enam ei pakuta, piirdutakse ainult joogiga. Maandume 21.30 ehk siis ikka veel kestab see lõputu 17. kuupäev, mis algas Stockhomlis meie jaoks. Ja ka meie kohvrid on kenasti pärale jõudnud. New Yorgis pidime nad küll korra välja võtma, et koos oma pagasiga valvsate ametnike silma alt läbi käia.
Meeldiv troopline õhk lõi lennujaamast väljudes meie ninasõõrmetesse, ehk nii 28°C võis küll olla.
Targu olime kodus otsustanud, et auto rentimiseks ja võõras linnas navigeerimiseks oleme me esimesel õhtul ilmselt liiga väsinud, seega läksime taksot otsima. Taksondus osutus väga meeldivaks, kõik hinnad on fikseeritud ja mingit taksojuhtide isetegevust pole. Igaks juhuks on lennujaamas nn.taksoametnik, kes komplekteerib autod ja annab ka enne sõitu paberi, kus peal on sõidu maksumus. Tasutakse sõitjate arvu järgi, tavaline taks San-Juanis on 3-4 dollarit nina peale. Peale sõitu ei küsi taksojuht mitte raha, vaid tuleb teeb uksed lahti ja tõstab pagasi välja. Tallinna linnaisad tuleks saata Puerto Ricosse kogemusi omandama, kuidas on võimalik taksomajanduses kord majja lüüa.
Järgmine lend San Juani-lennuk pole enam sugugi nii peen, rahvast on palju, tited lärmavad, sööki enam ei pakuta, piirdutakse ainult joogiga. Maandume 21.30 ehk siis ikka veel kestab see lõputu 17. kuupäev, mis algas Stockhomlis meie jaoks. Ja ka meie kohvrid on kenasti pärale jõudnud. New Yorgis pidime nad küll korra välja võtma, et koos oma pagasiga valvsate ametnike silma alt läbi käia.
Meeldiv troopline õhk lõi lennujaamast väljudes meie ninasõõrmetesse, ehk nii 28°C võis küll olla.
Targu olime kodus otsustanud, et auto rentimiseks ja võõras linnas navigeerimiseks oleme me esimesel õhtul ilmselt liiga väsinud, seega läksime taksot otsima. Taksondus osutus väga meeldivaks, kõik hinnad on fikseeritud ja mingit taksojuhtide isetegevust pole. Igaks juhuks on lennujaamas nn.taksoametnik, kes komplekteerib autod ja annab ka enne sõitu paberi, kus peal on sõidu maksumus. Tasutakse sõitjate arvu järgi, tavaline taks San-Juanis on 3-4 dollarit nina peale. Peale sõitu ei küsi taksojuht mitte raha, vaid tuleb teeb uksed lahti ja tõstab pagasi välja. Tallinna linnaisad tuleks saata Puerto Ricosse kogemusi omandama, kuidas on võimalik taksomajanduses kord majja lüüa.
No comments:
Post a Comment