Friday, March 27, 2009

19.02 Culebra








Minu esimene hommik Culebral algas juba öösel, sest nii nagu Eestimaale hommik jõudis, oli ka minu uni läinud. Proovisin küll nii ja naa, aga ajavahega harjumine võttis ikka tegelikult päevi. See ei olnud sugugi mitte viimane hommik, kus ma varahommikul ringi uitasin.
Kui päris hommik ja päevavalgus tuli, siis selgus, milline meie hotell siis ka välja näeb. Villa Bohemia nimelise majutuskoha olime samuti juba Eestis broneerinud, nende suurim ja odavaim (mis meile väga hästi sobis) tuba sattus just vajalikul ajal tühi olema.Enamik külastajaid olid muide ameeriklased.
Villa ise oli tüüpilistes Kariibi mere toonides- tumesinine, oranz ja sekka veel roosat. Igasugu kujukesi ja kaunistusi oli nii ohtralt, et kõik see kitsh kokku muutus täitsa ilusaks.
Suurimaks boonuseks oli aga asukoht Culebra Citys, kõik elu oli käe jala juures ja villa asus ka täpselt lahe ääres, merega oli lahel küll ühendus olemas, kuid see oli suhteliselt kitsuke, seetõttu oli laht turvaliseks ankrupaigaks uhketele jahtidele.
Ilm on küll soe, aga selline pilvine. Hakatuseks läksime külasse uitama, et leida pood, kust süüa osta. Poodi me ei leidnud, leidsime hoopis Pandeli, internetikohviku kus hommikul sai sooje küpsetisi, sandwiche ja kohvi. Peremees ilmselt oli lennudushuviline, sellele vihjas kohviku interjöör.
Tegime väksed kohvid ja siirdusime edasi poe otsingutele. Muide, Pandelisse maandusime veel mitmel järgnevalgi hommikul.
Kõndisime mitu kilomeetrit ja ei mingit poodi, teed küsides saadeti meid sisuliselt oma hotelli juurde tagasi, selgus, et pood oligi meie Culebra kodust ca.150 meetri kaugusel. Ilmselt selle asutuse suht tagasihoidlik väljanägemine ei lubanud meil seda algul poeks pidada. Nii nagu Pipi Pikksukk Spunki otsides leidis selle oma kodu kõrvalt lombist, võib öelda, et meie leidsime oma Spungi samal viisil.
Vaatamata putkalikule outlookile leidus poes isegi toorest liha ja kala, puu ning juurviljadest rääkimata. Samuti naturaalseid pulgajäätisi, mis saidki meie Purto-Rico põhitoiduks.

Ilm oli endiselt pilvine ja vahepeal isegi tibutas pisut. Me ei lasknud ennast päikse puudumisest heidutada ja asusime teele maailmakuulsale Flamenco Beachile. Matk sinna viis läbi küla ja seejärel mööda tolmust maanteeserva ja võis olla vast nii 4km. pikk, seda vahet kurseerisid ka taksod, aga kuna tahtsime rohkem näha, siis polnud midagi jalakäimise vastu. Tee lookles üle küngaste, taimestik oli selline tihe ja metsik, sisaldas ka kaktusi. Künka otsast hakkas paistma midagi sinist, aga selgus, et see pole veel siiski ookean, vaid ookeanist eraldunud laguun. Veel veidi ja paistis ka tõeline beach!
Tundus, et ei saa olla võimalik, et ookean nii sinine on. Aga seda ta oli. Rand oli lumivalge laia liivaribaga, türkiissinise vee ja valgete lainetega. Ei puudunud ka kookospalmid- täpselt nagu Bacardi reklaamis. Meie kohale jõudes otsustas ka päike paistma hakata, nii et täiusest ei puudunud midagi.


Rannas lehvis punane ujumist keelav lipp, aga see meid ei takistanud lainetes hullamast. Muidugi ei tohi seal ettevaatust unustada, sest vee jõud on tohutu. Korra tõmbas ka minul jalad alt ära. Vesi on muide tulisoolane ja vee silma minnes just mugav tunne pole. Isu vees täis hullatud, sai ka pisut mööda randa luusitud, Flamenco Beachil on Culebra ainuke telkimiskoht, mõned telgikuplid olid seal ka näha.
Veel nägime kahe tanki vrakki, mis on jäänud randa ajast kui USA seal oma sõjalisi harjutusi korraldas. Umbes kümmekond aastat tagasi tegi nendele Ameerika sõjamängudele lõpp, peale seda kui üks naabersaare Viequese kohalik elanik sumrma sai. Mingit vaatamisväärsust need tankid endast küll ei kujuta, pigem võiks need nad ära korjata, mitte oodata kuni nad roostepuruks muutuvad.
Rannast tagasi minnes otsustasime juba takso kasuks, 3 dollarit nina peale oligi Culebra tavaline takso taks.Enam nüüd ei mäletagi, kas juba siis kohtusime oma traditsioonilise pisi-taksojuhiga. Ta ei olnud sugugi mitte ainus taksojuht seal, aga tavaliselt sattusime ikka tema bussi.
Õhtust otsustasime minna sööma oma naabermajja- kõrtsi nimega Dinghy Dock. Kõnealusesse kohta oli võimalik tulla ka paadiga- ehk siis tuled oma jahi pealt kummipaadiga, ankurdad ennast restorani paadisilda ja tuled õhtusöögile.
Menüüs olid valdavalt kalad ja muud mereannid, meil oli kindel plaan kala süüa ja seda me ka tegime. Mihkel ja Anu tellisid tõelise lobsteri, mida me ka kõik proovisime. Väga njämm!
Omaette atraktsiooniks oli paadisillalt kalade söötmine, ilmselt on kaladel tingitud refleks pimeduse saabudes ujuda Dinghy Docki, teades, et sealt ikka midagi antakse. Mihkel arvas, et tegu on haide eriliigiga, seda küll vaevalt, aga ilmselgelt eelisasid need elukad lihatoitu, riisi nad ei puutunud.
Kõht täis ja meel hea, vaja veel arve maksta, kokku läks 142 dollarit, mispuhul me otsustasime lahkelt 8 dollarit tippi anda. Nii ka tegime, aga tegelikult koos arvega toodi meile ka kolme tulbaga tabel, mis oli tegelikult dipitabel.
Esimese tulbas oli arve suurus, teises tulbas dipi suurus kui soovid anda 15% ja kolmandas tulbas kui soovid anda 20%. Me ignoreerisime õpetust ja andsime raha nii nagu olime plaaninud, leppisime samas kokku, et järgmisel õhtul lihtsalt sööme kuskil teises kohas. Teadmiseks, et kõigis järgmistes kohtades oli juba dipp arvesse pandud, tavaliselt oli seda 10%.

No comments:

Post a Comment