Hommik algas meeldiva üllatusega kodumaalt, ehkki Culebral tundub üldse uskumatu, et võiks olla maailmas selline spordiala nagu murdmaasuusatamine, ei takistanud see Rahvuslikul Põlvel tulemast maailmameistriks!
Meie Culebra päevakavas oli snorgeldamine, selleks sai renditud varustus, jällegi oli vastav asutus meie kõrvalmajas ning asusime teele Tamarindo Beachile.
Flamenco Beach on küll äärtult kaunis, kuid suured lained teevad seal snorgeldamise võimatuks. Tamarindot aga peetakse just snorgeldamise tarbeks sobivaks.
Algus oli aga raske, ikka kippus tulisoolane vesi maski vahelt sisse tulema, aga pisitasa hakkas laabuma. Rand oli kivine ja läks kohe sügavaks, parimad kalad olidki kohe vastu riffi, samuti olid sinna pugenud merisiilid.
Siilil ja Anul oli ka füüsiline kontakt, Anu aga sai okka jalga siili vigastuste kohta info puudub. Rannas jalutanud kohalikud soovitasid okka kohe välja urgitseda, muidu läheb mädanema. Õnneks kuidagi Anu selle ka kätte sai.
Kalu aga leidus igas värvitoonis, enamik neist olid siiski väiksemat sorti, no mitte lestast suuremad.
Tamarindo Beachilt sai alguse meie korallide ja teokarpide kollektsioon, selle reisi parimad palad leidsimegi Tamarindost. Nii neid kilosid pagasisse kogunes, aga jälle leiad midagi sellist, mida lihtsalt ei saa maha jätta. Kas neid ikka tohtis Puerto-Ricost välja viia või mitte, seda ei tea me siiani.
Rannal oli aga veel elu- kuulsime põõsas sabistamist, ei olnudki seal boamadu, vaid hoopis paar poolmetsikut kana. Ellen dresseeris neid ja kanad said edukalt hakkama püsilamamisega.
Vahepeal saabus randa ka jõuk kohalikke, kel oli kaasas ka 3 koera. Kõik krantsid, aga silmnähtavalt kastreeritud, koerad käitusid väga viisakalt ja üht neist hoiti rihma otsas, ilmselt siis eeldades, et tema ei oska nii tasemel käituda.
Kui kõik olid isu täis snorgeldanud, siis jalutasime taas Flamencosse, et veelkord nautida suuri laineid. Need olid sama võimsad kui eelmisel päeval, rahvast oli rannas pisut rohkem kui eelmisel korral, aga siiski suhteliselt hõredalt.
Seekord tegutses ka vilega rannavalvur, kes kaugemale minevaid suplejaid korrale kutsus. Miskipärast hakkas ta kahtlustama,et üks umbes 5 aastane poiske koos minuga on, seda ilmselt sellepärast, et paratamatult läks pilk poisile, kes suurtes lainetes ihuüksi oli. Sain märkuse, et ma oma lapsel silma paremini peal hoiaks.
Flamencos ujutud, ässitas mu rahutu hing veel kolmandasse randa, nimelt meie pisike taksojuht oli näidanud kitsast jalgrada ja öelnud, et see läheb üksikusse randa nimega Rosario Beach. Sinna ühtki neljarattalisele ega õigupoolest ka kaherattalisele sobivat teed ei viigi.
Ellen provokatsioonile ei allunud ja jäi liivale pikutama, ülejänud ekstremistid aga alustasid matka üle mäe. Teekond võtti aega vast 20 minutit, aga kõrvetavas kuumuses päikse paistel see just väga hõlbus ei olnud. Minusugune madude paranoiku pidi veel koguaeg vaatama jalge ette ja ka raja kõrvale, sest see ümbrus tundus roomajatele väga sobivat...
Jõudsime maalilisse inimtühja randa, kus oli nii liiva kui koralle, aga siis juhuski see, et Mihkel leidis tõelise mao. Kes ta just täpselt oli, seda me ei tea, halli värvi ja nastiku sarnane. See võttis ka snorgeldamise isu ära, sest maod ju teadupärast vett armastavad ja kes siis meremadudest kuulnud ei oleks.
Mina ja Getter siiski korraks vette läksime, kalad olid tunduvalt suuremad kui hommikul Tamarindos, aga lainet oli pisut üleliia ja üldse oli nii vett kui päikest selles päevas juba piisavalt olnud, nii et tulime välja ja asusime teele üle mäekuru tagasi tsivilisatsiooni.
Rosario Beachilt on pärit meie kollektsiooni kaks kõige suuremat teokarpi.
Päikeselise päeva lõpetasime õhtusöögi Mamacitase restoranis- tegu kanali ääres asuva söögikohaga, kuhu päseb nii meritsi kui maad mööda ja kus on keelatud iguaane toita! Kahjuks me ei kohanud ühtki iguaani, toit oli aga väga maitsev, jälle proovisime erinevaid kalaroogi ja Getter ka shokolaadikooki, mis oli superhea!
Meie Culebra päevakavas oli snorgeldamine, selleks sai renditud varustus, jällegi oli vastav asutus meie kõrvalmajas ning asusime teele Tamarindo Beachile.
Flamenco Beach on küll äärtult kaunis, kuid suured lained teevad seal snorgeldamise võimatuks. Tamarindot aga peetakse just snorgeldamise tarbeks sobivaks.
Algus oli aga raske, ikka kippus tulisoolane vesi maski vahelt sisse tulema, aga pisitasa hakkas laabuma. Rand oli kivine ja läks kohe sügavaks, parimad kalad olidki kohe vastu riffi, samuti olid sinna pugenud merisiilid.
Siilil ja Anul oli ka füüsiline kontakt, Anu aga sai okka jalga siili vigastuste kohta info puudub. Rannas jalutanud kohalikud soovitasid okka kohe välja urgitseda, muidu läheb mädanema. Õnneks kuidagi Anu selle ka kätte sai.
Kalu aga leidus igas värvitoonis, enamik neist olid siiski väiksemat sorti, no mitte lestast suuremad.
Tamarindo Beachilt sai alguse meie korallide ja teokarpide kollektsioon, selle reisi parimad palad leidsimegi Tamarindost. Nii neid kilosid pagasisse kogunes, aga jälle leiad midagi sellist, mida lihtsalt ei saa maha jätta. Kas neid ikka tohtis Puerto-Ricost välja viia või mitte, seda ei tea me siiani.
Rannal oli aga veel elu- kuulsime põõsas sabistamist, ei olnudki seal boamadu, vaid hoopis paar poolmetsikut kana. Ellen dresseeris neid ja kanad said edukalt hakkama püsilamamisega.
Vahepeal saabus randa ka jõuk kohalikke, kel oli kaasas ka 3 koera. Kõik krantsid, aga silmnähtavalt kastreeritud, koerad käitusid väga viisakalt ja üht neist hoiti rihma otsas, ilmselt siis eeldades, et tema ei oska nii tasemel käituda.
Kui kõik olid isu täis snorgeldanud, siis jalutasime taas Flamencosse, et veelkord nautida suuri laineid. Need olid sama võimsad kui eelmisel päeval, rahvast oli rannas pisut rohkem kui eelmisel korral, aga siiski suhteliselt hõredalt.
Seekord tegutses ka vilega rannavalvur, kes kaugemale minevaid suplejaid korrale kutsus. Miskipärast hakkas ta kahtlustama,et üks umbes 5 aastane poiske koos minuga on, seda ilmselt sellepärast, et paratamatult läks pilk poisile, kes suurtes lainetes ihuüksi oli. Sain märkuse, et ma oma lapsel silma paremini peal hoiaks.
Flamencos ujutud, ässitas mu rahutu hing veel kolmandasse randa, nimelt meie pisike taksojuht oli näidanud kitsast jalgrada ja öelnud, et see läheb üksikusse randa nimega Rosario Beach. Sinna ühtki neljarattalisele ega õigupoolest ka kaherattalisele sobivat teed ei viigi.
Ellen provokatsioonile ei allunud ja jäi liivale pikutama, ülejänud ekstremistid aga alustasid matka üle mäe. Teekond võtti aega vast 20 minutit, aga kõrvetavas kuumuses päikse paistel see just väga hõlbus ei olnud. Minusugune madude paranoiku pidi veel koguaeg vaatama jalge ette ja ka raja kõrvale, sest see ümbrus tundus roomajatele väga sobivat...
Jõudsime maalilisse inimtühja randa, kus oli nii liiva kui koralle, aga siis juhuski see, et Mihkel leidis tõelise mao. Kes ta just täpselt oli, seda me ei tea, halli värvi ja nastiku sarnane. See võttis ka snorgeldamise isu ära, sest maod ju teadupärast vett armastavad ja kes siis meremadudest kuulnud ei oleks.
Mina ja Getter siiski korraks vette läksime, kalad olid tunduvalt suuremad kui hommikul Tamarindos, aga lainet oli pisut üleliia ja üldse oli nii vett kui päikest selles päevas juba piisavalt olnud, nii et tulime välja ja asusime teele üle mäekuru tagasi tsivilisatsiooni.
Rosario Beachilt on pärit meie kollektsiooni kaks kõige suuremat teokarpi.
Päikeselise päeva lõpetasime õhtusöögi Mamacitase restoranis- tegu kanali ääres asuva söögikohaga, kuhu päseb nii meritsi kui maad mööda ja kus on keelatud iguaane toita! Kahjuks me ei kohanud ühtki iguaani, toit oli aga väga maitsev, jälle proovisime erinevaid kalaroogi ja Getter ka shokolaadikooki, mis oli superhea!
No comments:
Post a Comment