Hotell, kuhu me lõpuks maabusime, kandis nime Coral Princess Inn, tegu oli pisikese õdusa perehotelliga, kus meie kambale oli reserveeritud üks suur tuba, mis muuhulgas sisaldas ka trenazööri. Keegi meist küll trenni teha ei soovinud, küll aga andis selle külge käterätikuid kuivama panna. Paar korda õnnestus ka valusalt ära lüüa vastu masinat. Peale 36 tundi lennujaamades ja lennukites oli muidugi äärmiselt mõnus end jälle pesta, voodis magada ja mõnusalt kohvi juua hommikul. Hommikusöök polnud küll selline nagu Põhjamaades rootsi laud, aga üht- teist võileiva peale, saiakest, jogurtit ja puuvilja sealt leidis. Peale hommikusööki pistsime nina esimest korda tänavale, meri oli ca. 300 meetri kaugusel, vesi sini-sinine ja suurte lainetega. Õhk oli mõnusalt soe ja troopiliselt niiske, taevas poolpilvine. Ümbruskonnas leidus nii ülesvuntsitud hotelle kui ka lobudikke, kraanasid oli näha palju ja ilmselt saab varsti kogu rannaäär hotellidega kaetud.
Meid aga ootas ees Culebra saar, selleks et sinna jõuda, tuli alustada auto rentimisest. Kodus oli meil auto broneeritud Avisest, et auto kätte saada, sõitsime taksoga lennujaama tagasi. Peaaegu oleksime loobunud kindlustusest ( 20 USD päevas lisaks), sest üks kauboi üritas meile selgeks teha, et Puerto Ricos pole kindlustusel mingit mõtet, aga siis tuli õnneks mõistus tagasi ja võtsime kuulda neegritädi Avisest ja ostsime ikka kindlustuse ka. Kasvõi mõni kookospähkel võib kukkuda auto peale ja mõlgi teha. No meil ei kukkunud ja üldse midagi ei juhtunud, nii et see raha läks täiesti tühja nagu tavaliselt ikka juhtub. Poleks aga kindlustust teinud, mine siis tea! Hall Chrysler käes alustasime teed Fajardo poole, sest nimelt sealt need laevad Culebrale sõidavad. Auto oli automaatkastiga nagu Ameerikas ikka ja juhiks sai Ellen, kel ka Ameerikas autoga sõitmise kogemus olemas. Teed olid head, tähistatud ka, paar korda tuli ka teemaksu maksta, umbes nii 1 USD korraga. Teel Fajardosse märkasime ka outleti, kuhu sisse põikasime ja paar tundi ka shoppasime, seal leidusid nii Quessi, Nike, Sketchersi, Tommy Hilfigeri jt.firmapoed ja Anu uus lemmik Lits (Liz) Clayborn.
Meid aga kiirustas tagant lõuna paiku väljuma pidanud laev ja seega pidime shoppajate Mekast lahkuma. Sadamasse jõudsimegi minutilise täpsusega, auto jätsime tasulisse parklasse ja lidusime piletikassasse. Piletid käes, tõmbasime hinge ja ootasime laevale pääsemist, mida aga ei tulnud. Ja ei tulnudki enne õhtu pimedust, laevafirma töötajate käest selgust saada e õnnestundki, sest sealkandis räägitakse ainult hispaania keelt. Sotsialiseerusime inglise keelt rääkivate kohalikega ja püüdsime neilt infot saada- kuulujutte liikus mitmeid, küll räägiti, et keegi turist on laeva ära lõhkunud, küll seda, et järelvalve ametnikud on laeval merelemineku ära keelanud. Selle kohta, millal siis ikka sõiduks läheb, oli ka erinevaid spekulatsioone, näiteks see, et tuleb laev, kes võtab peale ainult kohalikud elanikud ja siis teise reisiga viiakse saarele turistid..
Ühesõnaga sõiduks läks meil alles siis kui suur pime oli juba väljas, laev ise oli nagu Vormsi praam, võttis peale ka kümmekond autot, tegelikult oli ta vist ikka umbes nagu Kihnu praam, Vormsi oma on palju pakutud.
Enne laeva väljasõitu jälgisin kõrval kai ääres olevat naabersaarele Vieqesele minevat laeva, ausalt öeldes nähtu just kohalike laevnike vastu usaldust ei tõstnud: laev laaditud, tahtsid nad kettide abil rampi üles tõsta, aga juhtus hoopis see, et ramp kukkus alla s.t jäi muidugi laeva külge rippuma, ots vees. Seepeale toodi kuskilt kahveltõstuk ja hakati seda sealt üles õngitsema, millega see tsirkus lõppes, ei teagi, sest sõitsime enne välja.
Reisijaid oli meie laevas palju ja ega salongi kogu rahvas poleks ka istuma mahtunud. Õnneks me veel mäletame, kuidas ettepoole trügida ja istekohad me ikka saime, rõõmu polnud aga kauaks, sest salongi konditsioneer jahutas õhku nii võimsalt, et temperatuur vast 15 kraadi võis olla. Panime selga kõik, mis leidus, Ellen isegi riietus villasesse mantlisse, millega ta Eestist lahkus. Lisaks sellele olid ka osad istekohad, kus puhus külma tuult otse lagipähe.
Ühesõnaga sõiduks läks meil alles siis kui suur pime oli juba väljas, laev ise oli nagu Vormsi praam, võttis peale ka kümmekond autot, tegelikult oli ta vist ikka umbes nagu Kihnu praam, Vormsi oma on palju pakutud.
Enne laeva väljasõitu jälgisin kõrval kai ääres olevat naabersaarele Vieqesele minevat laeva, ausalt öeldes nähtu just kohalike laevnike vastu usaldust ei tõstnud: laev laaditud, tahtsid nad kettide abil rampi üles tõsta, aga juhtus hoopis see, et ramp kukkus alla s.t jäi muidugi laeva külge rippuma, ots vees. Seepeale toodi kuskilt kahveltõstuk ja hakati seda sealt üles õngitsema, millega see tsirkus lõppes, ei teagi, sest sõitsime enne välja.
Reisijaid oli meie laevas palju ja ega salongi kogu rahvas poleks ka istuma mahtunud. Õnneks me veel mäletame, kuidas ettepoole trügida ja istekohad me ikka saime, rõõmu polnud aga kauaks, sest salongi konditsioneer jahutas õhku nii võimsalt, et temperatuur vast 15 kraadi võis olla. Panime selga kõik, mis leidus, Ellen isegi riietus villasesse mantlisse, millega ta Eestist lahkus. Lisaks sellele olid ka osad istekohad, kus puhus külma tuult otse lagipähe.
See sundis mind ja Mihklit endale pelgupaika õuest otsima, kus esialgu oli väga mõnus laevalael olla. Mida kaugemale aga kaldast jõudsime, seda kõrgemaks läksid lained ja umbes 20 minutise sõidu pärast hakkasid lained üle laeva käima. Ja kõikumine oli ikka meeletu, meie pisike laev oli nagu pähklikoor ookeani lainetes.
Sisse siiski otsustasin mitte minna, sest ainuke võimalus merehaigust endast eemal hoida, on vaadata horisondil midagi, mis paigal on. Oli küll pime, aga õnneks oli kas linnatulesid või pärastpoole majakat näha. Ja külm ei olnud, nii ühk kui ookeanivesi, mis meid kastis, olid mõlemad mõnusalt soojad. Ja nii me kõikusime ca. 2,5 tundi, tundus, et kohale me iial ei jõua. Kui kohalikuna tunduv Culebra mammi veel terve tee Santa Mariat appi hüüdis, siis see erilist lootust kohalejõudmise suhtes ei sisendanud. Meenusid ka uudistest kuuldud laevahukud, kus ülerahvastatud laevad koos turistidega merepõhja on läinud. Päästepaatideks oli paar kummipaati, mis umbes 4 inimest kanda võiksid. Igaks juhuks hoidsin nende paatide ligi.
Naiivsed inimesed, kes oma kohvreid polnud salongi vedanud ja olid need jätnud autotekile- nende pagas oli täiesti läbi ligunenud kohale jõudes..
Ainuke teenus, mida laevafirma pakkus, olid oksekottide väljajägamine ja kokku korjamine- kaks laevameest toimetasid seda naeratades ja kõikumatu rahuga.
Küll oli hea tunne sadamasse jõuda, jälle maa jalge all. Meie reserveeritud hotell oli nii poole kilomeetri kaugusel sadamast, kohale jõudes selgus, et perenaine oli väsinud meid ootamast ja koju läinud. Ise poleks vist taibanudki otsida ümbrikut meie toa võtmega, aga lahked naabripoisid andsid nõu ja nii leidsimegi oma võtme ja pääsesime tuppa.
Käisime veel kohalikus hiinakas õhtust söömas s.t sõid need, kel enam toit tagasi ei üritanud tulla. See hiinakas oli tõeliselt jubeda toiduga, sellise välimusega suppi pole ma enne näinud, midagi ohtlikku ta aga endast ei kujutanud, sest sees ta püsis ilusasti. Ühesõnaga, Culebrale sattudes võite selle hiinaka rahuga vahele jätta.
Sisse siiski otsustasin mitte minna, sest ainuke võimalus merehaigust endast eemal hoida, on vaadata horisondil midagi, mis paigal on. Oli küll pime, aga õnneks oli kas linnatulesid või pärastpoole majakat näha. Ja külm ei olnud, nii ühk kui ookeanivesi, mis meid kastis, olid mõlemad mõnusalt soojad. Ja nii me kõikusime ca. 2,5 tundi, tundus, et kohale me iial ei jõua. Kui kohalikuna tunduv Culebra mammi veel terve tee Santa Mariat appi hüüdis, siis see erilist lootust kohalejõudmise suhtes ei sisendanud. Meenusid ka uudistest kuuldud laevahukud, kus ülerahvastatud laevad koos turistidega merepõhja on läinud. Päästepaatideks oli paar kummipaati, mis umbes 4 inimest kanda võiksid. Igaks juhuks hoidsin nende paatide ligi.
Naiivsed inimesed, kes oma kohvreid polnud salongi vedanud ja olid need jätnud autotekile- nende pagas oli täiesti läbi ligunenud kohale jõudes..
Ainuke teenus, mida laevafirma pakkus, olid oksekottide väljajägamine ja kokku korjamine- kaks laevameest toimetasid seda naeratades ja kõikumatu rahuga.
Küll oli hea tunne sadamasse jõuda, jälle maa jalge all. Meie reserveeritud hotell oli nii poole kilomeetri kaugusel sadamast, kohale jõudes selgus, et perenaine oli väsinud meid ootamast ja koju läinud. Ise poleks vist taibanudki otsida ümbrikut meie toa võtmega, aga lahked naabripoisid andsid nõu ja nii leidsimegi oma võtme ja pääsesime tuppa.
Käisime veel kohalikus hiinakas õhtust söömas s.t sõid need, kel enam toit tagasi ei üritanud tulla. See hiinakas oli tõeliselt jubeda toiduga, sellise välimusega suppi pole ma enne näinud, midagi ohtlikku ta aga endast ei kujutanud, sest sees ta püsis ilusasti. Ühesõnaga, Culebrale sattudes võite selle hiinaka rahuga vahele jätta.
No comments:
Post a Comment