Kurb, et 9 päeva Puerto Ricos on läinud nagu lennates, kätte on jõudnud aeg lennata Miamisse.
Tegime hommikul traditsioonilise hommikueine, Ellen eraldus seltskonnast ja kohtas arvake ära keda- welshi terjerit! Küll me olime kadedad, et me ei näinud.
Lennujaamas ootas meid väike ehmatus, nimelt pidime kogu pagasiga minema enne maalt lahkumist agraarministeeriumi (no midagi umbes sellist) kontrolli. Loomulikult valutas süda teokarpide pärast, neist küll loobuda ei suudaks!
Kas neid tohtis või ei tohtinud maalt välja viia, ei tea me siiani. Meie pagas valgustati läbi ja õnneks midagi ei kommenteeritud, loobuma pidin ainult kolmest kiivist, miks, ei teagi, banaanidega näiteks probleeme polnud.
Teenindus lennujaamas oli supersõbralik, ainult naeratused ja viisakus, turvakontrollis oli aga selline skänner, mis mõne sentimeetri kaupa viimse sopini keha läbi vaatab.
Lennujaamast oli mul plaan kaasa osta mõni hea Ladina-Ameerika rütmidega ja samuti konnahäältega plaat, tegelikult väljusin poest 4-5 plaadiga, ei suutnud valikut teha ja nii tuli kõik osta.
Lend Miamisse oli umbes 1,5 tundi, minu kaaslaseks lennukid sattus paks poliitiliselt korrektselt öeldes afroameeriklane, mees ilmselgelt ei mahtunud oma toolile ära ja lisaks veel higistas kogu aeg, tänasin ainult õnne, et selline naaber ei sattunud üle ookeani lennul. Ilm oli väga ilus ja tore oli aknast välja vaadata ja mõistatada, millistest saartest me parasjagu üle lendame. Eeldasin, et ilmselt lendame ka üle Bermuda kolmnurga ja meenutasin lapsena raadiost kuuldud järjejuttu kaduma läinud laevadest ja lennukitest.
Meie lennuk maandus aga edukalt Miamis, vaja oli leida Avise lett ja auto kätte saada. Miami lennujaama mõõtmed on muidugi tohutud, tundus, et eksime juba enne kohvrite kättesaamist ära. Autoga seoses oli meil tekkinud aga probleem, nimelt meie pagasiühikute arv oli niipalju suurenenud, et oma tellitud autosse poleks me enam kuidagi ära mahtunud. Variant A oli võtta suurem auto, variant B saata osa seltskonda taksoga hotelli ja osa seltskonda järgneks neile siis rendiautoga. Tagasi lennujaama võib ja ka kaks reisi teha. Langetasime otsuse variant B kasuks ning Mihkel koos Anu ja Getteriga läksid takso peale, Mihkli kui parima inglise keele valdaja austusväärseks rolliks oli olla grupijuht.
Mina ja Ellen läksime aga autot kätte saama, Avise letis oli parjasti üks klient-väga närviline näitsik ja muldvanast papist klienditeenindaja. Lõpuks saadi näitsikuga asjad ühele poole ja oli meie kord- nüüd saime aru küll, miks noor daam nii närvis oli olnud. Papi oli ikka täiesti juhm ja aeglane, tundus, et enne jõuab sulgemisaeg kätte kui me auto vormistatud saame. Ilmselt ei osanud ta ka krediitkaarte käsitleda, kõigepealt tõmbas läbi kõik meil leiduvad krediitkaardid ja kui neist väidetavalt ükski ei toiminud, siis lõpuks õnnestus tal minu deebetkaardilt midagi bronnida. Formaalsused korras viis Avise shuttle bus meid parklasse, meie broneeritud Chevrolet osutus jubedaks ning ega me ei osanud seda ka käima panna. Õnneks oli seal aga suitsetatud ja nii saime öelda, et me sellist autot küll ei võta. Ellen veel mainis, et meil on 2 väikest last (sorry Mihkel ja Getter), kes kohe teps mitte ei saa sellises autos sõita. Ja nii saimegi endale sama raha eest Toyota Camry, mis oli igati normaalne. Õnnega pooleks saime lennujaamast ka õige tee valitud ja meie apartmendi leidmine õnnestus hästi, see oli umbes 15km. kaugusel lennujaamast Hallendale Beachil.
Meie eelsalk oli taksoga juba ammu kohal ja arvasid, et kindlasti on meil mingi jama juhtunud.
Meie Miami kodu oli apartment hotell, kus valdavalt elavad pensionärid. Hotell oli täpselt mererannas, oli ka bassein, mullivann ja tenniseväljak. Kõige veidram oli aga parkimine, saabudes andsid autovõtmed lakeile, kes andis vastu mingi lipaka ja parkis auto ära. Kui soovisid välja sõita, siis ajas lakei auto peaukse ette. Selle asja nimi on Vallet parking, ka kaubanduskeskuses on võimalik autoga treppi sõita ja su masina eest kantakse hoolt.
Meie korter oli 17.ndal korrusel, majal kokku oli 19 korrust, meil oli 2 magamistuba, 2 vannituba ja köök-elutuba ja veel üks lisa WC. Selle korteri peremeheks oli Oleg ( täitsa ehtne vene Oleg, kes 90.ndatel Miamisse kolinud), tema suur mure oli, et me kuskil ei reedaks, et ta korterit raha eest üürib, pidime ütlema, et oleme tema sõbrad. Sisustus oli uhke, aga koristatud oli räpakalt ning voodilinade puhtus oli samuti küsitav. Rõdult avanes vaade ookenile ja ka linnapanoraam öisel ajal oli muljetavaldav.
No comments:
Post a Comment