02.-03.03 Miami-Raleigh Durham-London-Stockholm-Kilulinn

Miami rannast ei olegi veel sõnagi maininud, meie 19 korruseline hotell asus täiesti rannas, toavõtmega pääses rannavärast sisse-välja, kuna ookeanirannas oli hotell hotelli kõrval, siis ega nö. tänavalt polekski keegi sinna pääsenud. Võrreldes Puerto Ricoga olid muidugi nii õhk kui vesi jahedamad, ookeanivesi tundus küll algul külmavõitu ja ega kohalikud seal suurt ujunud ka, külma kartsid, tegelikult oli ikka täiesti soe, kui mitte just 22, siis 21 kraadi kindlasti. Mina olen tuntud külmavares ja 20 kraadises vees hakkan lõdisema, seal aga võis suurtes lainetes kaua mõnuleda. Sügavaks läks ruttu ja rannas leidus ka korallitükke ja ilusaid teokarpe, mis jällegi tuli kojuviimiseks kaasa pakkida. Kohalikud vanamehed kalastasid hommikuti rannal, keegi üritas krabi võrguga tabada, peale seda oli vees koguaeg tunne, et krabi nakitseb varvastest. Ujuda sai ka hotelli juurde kuuluvas basseinis või leotada end tulikuumas mullivannis.

Kohvrite pakkimist olime alustanud juba eelmisel õhtul, hommikul veel viimistlesime. Kõige suurem probleem oli aga see, kuidas kõigi kohvritega autosse mahtuda. Lõpptulemus oli selline, et tagaistmel olijatele oli mitmeid väiksemaid kotte sülle laotud, minul kaardilugeja kohal aga tuli üks kohver kahe jala vahele võtta, pigem nägi see välja nii, et minu põlved olid praktiliselt autoaknast väljas. Õnneks polnud lennujaam väga kaugel. Avise autorendi leidsime üles puhtjuhuslikult, võtsime sappa Avise shuttle bussile ja selle sabas saime kohale. Auto äraandmine läks väga operaiivselt, vastandina sellena kui kaua aega läks meil tulles auto vormistamisega. Check-in aparaat vedas

meid seekord alt, aega kulus, aga lõpuks saime oma pardakaardid kätte ja mis kõige olulisem- ära anda oma kohvrid pagasi lisatasuta.

Ärasõidu eel oli muide selgunud tõsiasi, et USA Idarannik on haaratud lumetormist ja lennujaamad on suletud. Õnneks meie lend oli broneeritud Carolinas asuva pisikes Raleigh Durhami lennujaama kaudu, ehkki ka seal olid hanged näha, siiski lennujaam töötas.

Hämmastav tundus, et vaevalt paar tundi lendu ja oled sattunud palmi alt hange.

Seekord ei olnud meie lennuk ookeani ületamiseks kuigi noobel, suht peetud nägi välja. Lisaks oli veel ka paras torm väljas ja õhuaukude tõttu turvavööde kinnitamise tuli põles terve lennu aja.

Õnneks ei olnud lennuk väga täis ja seetõttu õnnestus kahesel istmel laiutada üksi, öise lennu korral oleks see võinud päris mõnus olla. Paraku ei lasknud hirm eriti silma looja lasta, vastu hommikut küll tukkusin, sest kui lennuk juba sinnamaani alla pole kukkunud, siis ilmselt ta ikka seekord ei kuku ka.

Londonis oli spurt ühest terminaalist teise ja kohe Stockholmi lennule. Rootsis seevastu tuli pikem paus, saime mitmeid tunde oodata õhtust Tallinna lendu. Hoidusin kramplikult magamisest, et mitte enne silma kinni panna kui kodus voodis ja saada jälle õige öö ja päeva rütm kätte. Suutsingi seda joont hoida, kui välja arvata moment mil lennuk värava juures ruleerimisrajale sõitis- selle hetke magasin ja silmi avades oli tunne, et magatud vähemalt tunnike.

Ja olimegi tagasi koduses Eestimaa talves.

01.03 Miami

Märkamatult on kulgenud päevad Miamis ja kodu hakkab üha enam meelde tulema. Meie viimane terviklik Miami päev viis Anu ja Getteri jällegi kohalikku Rossi, Mihkel leidis endale kitarripoe ning meie Elleniga astusime sisse lemmiklooma poodi. Tundub uskumatu, et kultuurses riigis selline koerakaubandus eksisteerib! Pood on vast selline 40 ruutmeetrine, suur reklaam poe välisseinal lubas kutsikaga kaasa pedigreed, loomaarsti kontrolli ja aastast garantiid kõigile ostetud loomadele. Kutsikad elavad poes metallpuurides, kolm korrust puure on pandud üksteise otsa, tegelikult meenutab see rebasefarmi, puuridel puutub kindel põhi, koerte käpad toetuvad võrgule, mille all on metallplaat, millle ülesandeks on koguda väljaheited.

Ainuke, millega koerad hiilgavad, on see, et nad on eeskujulikult groomitud. Kaup peab ju müüdav välja nägema! Et tegu oli pühapäevase päevaga, oli poes küllalt palju inimesi, mitu perekonda oli tulnud kutsikat valima ning ilmselt mitmed olid tulnud ka niisama koeri vaatama.

Kutsikate hinnaklass oli alates 399 kuni 1500 UDS.ni välja, oli näha, et seisma jäänud``kaup`` hinnatakse alla. Enamik koeri olid siiski väiksemate tõugude esindajad (mops, bostoni terjer, puudel, shoti terjer, yorki), suurematest tõugudest oli poes mitu ambulli kutsikat ja ärge arvake, et neil suuremad puurid olid kui väikestel kutsikatel. Kõige nooremad olid bullterjeri kutsikad, vaevalt vanemad kui 6 nädalat, vanemate kutsikate iga oli umbes 6 kuu kanti.

Kõige õnnetum nägi poes välja bostoni terjer, kes kasvupoolest andis juba täiskasvanud koera mõõdu välja, aga mingit normaalset füüsilist ja veel vähem vaimset arengut ei saa ju loomapoes toimuda. Milline kontrast meie sõbra Trudyga, kes agility trennis musklit arendab ja oma kiirusega peremeest proovile paneb.

Peale erinevate poodide külastusi sai seltskond jälle kokku ja ässitasin teisi külastama Miami Seaaquariumi. Teel sinna aga juhtus see, et Mihkel märkas tee ääres surfirenti, Miamis surfata oli olnud tema kinnisidee, seega hüppas Mihkel autost maha ja läks lauda rentima, meie aga läksime mereelukaid vaatama. Delfiinide show jõudsin ära vaadata, siis aga saabus Mihklit sõnum, et alaealistele laudu ei rendita. No selge, vaja minna poega päästma, surfata peab saama. Seaaquariumi ja surfilaenutuse vahemaa võis olla umbes 4 km., kuidagi oli vaja sinna kiiresti saada, Ellenit näha polnud, seega tuli hääletada. Kiirtee ääres seda kindlasti pole mõtet teha, seega läksin passima parklast välja keeravaid autosid ja kohe esimesse ma ennast ka sisse pressisin. Ega ma ei teagi, kas Ameerikas on kombeks hääletada või ei. Ütlesin, et tegu on emergency olukorraga ja ma pean minema päästma oma poega. Tegu oli vahva latiino perekonnaga, kel autos oli umbes 3-aastane imekena tütar ja pisike ambulli kutsikas.

Kui juba koer autos, siis mul kontakti leidmisega probleeme pole, jõudsime rääkida koertest, lumisest Eestist, Puerto Ricost ja Culebrast. Kuidas me jõudsime niipalju infot vahetada mõne kilomeetri jooksul, ei saagi aru. Igal juhul ääretult vahva kohtumine oli toredate inimestega.

Mihkel oli mind pikkade silmadega oodanud ja kui kohale jõudsin, läks kohe sebimiseks, 2 tundi surfamist maksis 80 USD.

Kalipso selge ja kohe merele, rand oli kiviklibune ja läks väga pikkamisi sügavaks, ka lohesurfareid oli näha, need aga hoidsid pigem omaette rannaossa. Mihkel rassis mõnda aega, siis aga kadus tuul mitmekümneks minutiks täielikult, kui tuul jälle tagasi tuli, siis juhtus see, et Mihkel kukkus põlvega purjest läbi ja sõit oligi sõidetud. Lisaks tuli veel maksta 40 USD kahjutasu. Aga no vähemalt märk sai maha, et Miamis surfamas käidud. Muide, kui surfar omal jõul poleks tagasi saanud, siis ära toomine maksis 90 USD.

Peale surfamist kõndisime jalgsi Seaaquariumi tagasi, jälgisime kohalike surfarite rannamelu, kes selleks ajaks olid enamjaolt merelt tagasi ja pidasid grillpiknikku rannas. Väga paljudel olid ka koerad kaasas, kusjuures koerad olid tavaliselt lahtiselt ja käitusid väga viisakalt.

Seaaquariumisse jõudsime täpselt sulgemise ajaks, nii et minu 40 dollariline pilet saigi ostetud delfiinishow tarbeks. That`s life- nagu ütles surfrendi peremees, kui katkist purje nägi.

28.02 Sawgrass Mall

Ellen oli välja otsinud Sawgrass Malli ja selle päeva pühendasime shoppingule. Kohale jõudes võtsime kohe sisenedes kaardid, et oleks mille järgi orienteeruda. Kaart oli sellises kohas tõesti tarvilik, keskus oli nii suur, et vaatamata seal veedetud 10 tunnile, ei suutnudki seda läbi käia.

Aeg aga lendas seal kiiresti, esimesed tunnid olid huvitavad ka seltskonna ainsale meeshingele, aga kui ta oli endale sobilikud asjad ( nt. särk kirjaga WE TAKE DRUGS VERY SERIOSLY IN MY HOUSE) juba leidnud, siis oleks ta meeleldi lahkunud. Aga no ülejäänud seltskond shoppas alles mõnuga ja nii ei jäänud ka Mihklil muud üle kui kaasa lüüa. Kaardimajanduses oli õnneks nii, et kui krediitkaart tõrkus, siis andis deebetkaardist midagi välja imeda ja ka vastupidi.

Lahkusime õhtupimeduses väsinud aga õnnelikena, katsumus, kuidas see kraam kohvritesse mahutada, ootas alles ees.

27.02 Miami Zoo

Meie Miami kodu asus Hallendale Beachil, korteris vedelenud reisjuhist lugesin, et Hallendale on tuntud kui``retirement commune`´. Ja tõopoolest, juba esimesel toidupoe käigul märkasime, et me olime ühed vähestest, kes liikusid ratastooli, käimisraami või kepita. Noori ei olnud üldse näha. Samuti meie majas oli tegu valdavalt rikaste vanainimestega, kes rahulikult pensionipõlve mõnusas kliimas veedavad sisustades päevi rannal jalutamise, kalastamise, tennise mängu jms.

Võtsime sel päeval ette Miami Zoo külastuse, kuna kuulus rahvuspark Everglade asus mitme tunni sõidu kaugusel, siis sellest loobusime. Loomaaiaga jäime igati rahule, kõik oli seal igati läbi mõeldud, sai rentida 2 ja 4 kohalisi safari jalgrattaid, territooriumil oli ka raudtee, mitmes kohas olid purskkaevud, mis mõeldud enda jahutamiseks. Kõik oli väga puhas ja mingit nö. loomaaiahaisu tunda ei olnud. Tundus, et nagu midagi looma kehast pudenes, oli kohe kohal rehaga mees, kes ekskremendid kokku riisus.

Nägime erinevaid inimahve, saime katsuda kaelkirjakut, näha eksootilist austraalia koaalat, valget tiigrit, aafrika ja india elevantidest rääkimata.

Loomaaiast ei puudunud ka koer- tuleb välja, et on olemas loomaliik Uus-Guinea laulev koer, avastatud suhteliselt hiljuti. Sügava mulje jätsid ka flamingod.

Loomaias toimus väike loomade show- rääkiv papagoi, rihma otsas jalutav gepard, dresseeritud siga, sõbralik püüton, kes oleskles ükskõik kelle kaela ümber. Show lõpus said teda katsuda kõik soovijad ja ka mina võtsin oma vapruse kokku ning alguses ühe näpuga, siis lausa terve käega katsusin teda! Ja nüüd tean, et madu ei ole üldse limane, otse vastupidi, ta meeldivalt jahe ja kuiv. Võib teda katsuda teine kordki, peaasi, et ta kuskilt puu otsas ei varitse.

Loomaaias vaatlesin lisaks loomadele ka ameeriklasi ja tegin huvitava tähelepaneku- seal jalutas õpetajate saatel ringi mitmeid lastegruppe, aga ühes klassis (lasteaiarühmas) olid täpselt sama nahavärviga lapsed, oli latiinode grupp, afroameeriklaste grupp, mulattide grupp, peaaaegu valgete grupp. Tundub, et Ameerikas aga rasside segunemine minimaalne, kui sa oled ikka neeger, siis lähed ka neegrite lasteada,kooli jne. Veider!

26.02 San Juan- Miami

Kurb, et 9 päeva Puerto Ricos on läinud nagu lennates, kätte on jõudnud aeg lennata Miamisse.

Tegime hommikul traditsioonilise hommikueine, Ellen eraldus seltskonnast ja kohtas arvake ära keda- welshi terjerit! Küll me olime kadedad, et me ei näinud.

Lennujaamas ootas meid väike ehmatus, nimelt pidime kogu pagasiga minema enne maalt lahkumist agraarministeeriumi (no midagi umbes sellist) kontrolli. Loomulikult valutas süda teokarpide pärast, neist küll loobuda ei suudaks!

Kas neid tohtis või ei tohtinud maalt välja viia, ei tea me siiani. Meie pagas valgustati läbi ja õnneks midagi ei kommenteeritud, loobuma pidin ainult kolmest kiivist, miks, ei teagi, banaanidega näiteks probleeme polnud.

Teenindus lennujaamas oli supersõbralik, ainult naeratused ja viisakus, turvakontrollis oli aga selline skänner, mis mõne sentimeetri kaupa viimse sopini keha läbi vaatab.

Lennujaamast oli mul plaan kaasa osta mõni hea Ladina-Ameerika rütmidega ja samuti konnahäältega plaat, tegelikult väljusin poest 4-5 plaadiga, ei suutnud valikut teha ja nii tuli kõik osta.

Lend Miamisse oli umbes 1,5 tundi, minu kaaslaseks lennukid sattus paks poliitiliselt korrektselt öeldes afroameeriklane, mees ilmselgelt ei mahtunud oma toolile ära ja lisaks veel higistas kogu aeg, tänasin ainult õnne, et selline naaber ei sattunud üle ookeani lennul. Ilm oli väga ilus ja tore oli aknast välja vaadata ja mõistatada, millistest saartest me parasjagu üle lendame. Eeldasin, et ilmselt lendame ka üle Bermuda kolmnurga ja meenutasin lapsena raadiost kuuldud järjejuttu kaduma läinud laevadest ja lennukitest.

Meie lennuk maandus aga edukalt Miamis, vaja oli leida Avise lett ja auto kätte saada. Miami lennujaama mõõtmed on muidugi tohutud, tundus, et eksime juba enne kohvrite kättesaamist ära. Autoga seoses oli meil tekkinud aga probleem, nimelt meie pagasiühikute arv oli niipalju suurenenud, et oma tellitud autosse poleks me enam kuidagi ära mahtunud. Variant A oli võtta suurem auto, variant B saata osa seltskonda taksoga hotelli ja osa seltskonda järgneks neile siis rendiautoga. Tagasi lennujaama võib ja ka kaks reisi teha. Langetasime otsuse variant B kasuks ning Mihkel koos Anu ja Getteriga läksid takso peale, Mihkli kui parima inglise keele valdaja austusväärseks rolliks oli olla grupijuht.

Mina ja Ellen läksime aga autot kätte saama, Avise letis oli parjasti üks klient-väga närviline näitsik ja muldvanast papist klienditeenindaja. Lõpuks saadi näitsikuga asjad ühele poole ja oli meie kord- nüüd saime aru küll, miks noor daam nii närvis oli olnud. Papi oli ikka täiesti juhm ja aeglane, tundus, et enne jõuab sulgemisaeg kätte kui me auto vormistatud saame. Ilmselt ei osanud ta ka krediitkaarte käsitleda, kõigepealt tõmbas läbi kõik meil leiduvad krediitkaardid ja kui neist väidetavalt ükski ei toiminud, siis lõpuks õnnestus tal minu deebetkaardilt midagi bronnida. Formaalsused korras viis Avise shuttle bus meid parklasse, meie broneeritud Chevrolet osutus jubedaks ning ega me ei osanud seda ka käima panna. Õnneks oli seal aga suitsetatud ja nii saime öelda, et me sellist autot küll ei võta. Ellen veel mainis, et meil on 2 väikest last (sorry Mihkel ja Getter), kes kohe teps mitte ei saa sellises autos sõita. Ja nii saimegi endale sama raha eest Toyota Camry, mis oli igati normaalne. Õnnega pooleks saime lennujaamast ka õige tee valitud ja meie apartmendi leidmine õnnestus hästi, see oli umbes 15km. kaugusel lennujaamast Hallendale Beachil.

Meie eelsalk oli taksoga juba ammu kohal ja arvasid, et kindlasti on meil mingi jama juhtunud.

Meie Miami kodu oli apartment hotell, kus valdavalt elavad pensionärid. Hotell oli täpselt mererannas, oli ka bassein, mullivann ja tenniseväljak. Kõige veidram oli aga parkimine, saabudes andsid autovõtmed lakeile, kes andis vastu mingi lipaka ja parkis auto ära. Kui soovisid välja sõita, siis ajas lakei auto peaukse ette. Selle asja nimi on Vallet parking, ka kaubanduskeskuses on võimalik autoga treppi sõita ja su masina eest kantakse hoolt.

Meie korter oli 17.ndal korrusel, majal kokku oli 19 korrust, meil oli 2 magamistuba, 2 vannituba ja köök-elutuba ja veel üks lisa WC. Selle korteri peremeheks oli Oleg ( täitsa ehtne vene Oleg, kes 90.ndatel Miamisse kolinud), tema suur mure oli, et me kuskil ei reedaks, et ta korterit raha eest üürib, pidime ütlema, et oleme tema sõbrad. Sisustus oli uhke, aga koristatud oli räpakalt ning voodilinade puhtus oli samuti küsitav. Rõdult avanes vaade ookenile ja ka linnapanoraam öisel ajal oli muljetavaldav.

25.02 San Juan

Viimane täispikk päev Puerto Ricos, otsustasime hommikueinet võtta Zesty Eatsi nimelises kohas, mida soovitas Lonely Planet, aga võta näpust, sellist söögikohta enam mainitud aadressil polnud, nii võtsimegi hommikukohvi Starbucksist, sandwich kõrvale Subwayst- sellest saigi meie tradistiooniline San Juani hommikueine. Keha kinnitatud, asusime teele kuulsate El Morro ja San Cristobali kindluste poole. Teel kindluste poole nautisime kaunist vanalinna ja imetlesime mereäärset promenaadi.

Columbus avastas Puerto Rico aastal 1493, et kindlustada Hispaania võim piirkonnas, alustas Hispaania kuningas 50 aastat hiljem kindluse ehitamist. El Morro ja San Cristobali kindlust ühendab omavahel 4-5 meetri paksune müür, mille küljes on iga natukese maa tagant tornike. Need tornid on San Juani sümbolina nii kohalikel autonumbritel kui ka paljudel suveniiridel. Tahtsin tornist parimat ookeanivaadet nautida ja pistsin pea aknaorvast välja, siis aga kangastus mälupildike tornist, mis vee kohal ripub, ehkki 500 aastat samal kohal püsinud, ei saa siiski usaldada, et ta jaksab ka koos minuga samal kohal püsida. Igaks juhuks seisin siis ühe jalaga tornis ja teise toetasin kindluse mõttes kindlusele.

Päev oli palav, iga pilveriba päikese ees teretulnud, joogivett kulus ohtrasti ja enamvähem igast võimalikust suveniiripoest tuli jälle uus vesi osta. Olime päris võhmal kui lõpuks ka San Cristobaliga ühele poole saime. Otsustasime tagasi sõita tasuta turistibussiga, seda ka tegime ja lõpuks saime aru, et tegelikult olime olnud paarisaja meetri kaugusel oma hotellist. Aga ilus, ehkki külmavõitu bussisõit oli sellele vaatamata. Sealkandis on oht sisenedes bussi või mõnda siseruumi, langeda konditsioneeri ohvriks, ei saa aru, miks peab kont nii neetult külma õhku välja ajama. Nii tulebki igaks juhuks kaasas kanda mõnd pikavarrukalist riietuseset, et kui juhtumisi soovid siseneda mõnda siseruumi, saad ennast vastavalt riidesse panna.

Jõudsime külastada veel randa, kus suuri laineid nautisime, kohalikus einelas sai proovitud rooga, mis oli tehtud rohelise banaani sarnastest puu?viljadest ehk õigesti öelda plataanidest ja krevettidest. No proovida tasub, aga kartulisööjale ikka harjumatu, suhteliselt jahumaitsega on need pataanid.

Tegus pealelõuna sai veedetud Marshalli kaubamajas, lisaks muudele ostudele tuli soetada ka uus kohver, sest kuhu sa ikka muidu oma asjad paned. Tol õhtul olid kruiislaevad sadamast lahkunud ja linn tundus kohe tühi, ruumi oli kohvikutes ja tänaval.

Õhtu lõpetasime mõnusas söögikohas Cafe Berliner ja jällegi rummikokteilidega- ikkagi viimane õhtu sel imelisel maal. .